Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Südame kõne

14.08.2013 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus ütles: «Effata!», see on «Avane!»… Ja Jee­sus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi, aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid.
Mk 7:34, 36

Hää lehelugeja, armsad sõbrad! Hämmastumist saab väljendada mitmeti, ka nii nagu siinse loo lõpus: Ja inimesed hämmastusid üliväga ja ütlesid: Kõik on ta hästi teinud … Siinsamas evangeeliumis mõni peatükk hiljem on dialoog Jeesuse ja rikka noormehe vahel, kes nimetab Jeesust heaks õpetajaks, ning Jeesus vastab, et keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal (võib lugeda ka: ainujumal). Ralf Luther selgitab «Uue Testamendi sõnaraamatus»: «Lugu ei ole nii, et Jumalat tuleb sellepärast heaks nimetada, et Ta meie headuse mõõdule vastab, vaid mõõdupuu headuse mõistmiseks me omandame alles siis, kui kohtume Jumalaga.»
Olen söandanud mõiste «kohtuma» siduda kahe samatüvelisega ja sisult samaga: 1) kohus, kohtupäev; 2) kohtuma – selles on peaküsimus: kes ei kohtu, selle üle on kohus juba mõistetud …, st «ta ei tea, mida ta teeb või kes ta on» – kohtumine annab teadmise ehk usu, muus seoses sõna «usk» kasutamine on «tohuvabohu» («usk» hbr amen: «teadma; veendunud olema»). Kes kohtub, on hämmastusest keeletu.
Sellepärast Jeesus «keelab» neid rääkimast; et anda neile mahti, anda vaikust … et kohtuda. Siin loos oleks selline uperpall: keeletu tehakse terveks – siis ta taipab, kes on tervendaja, ja jääb keeletuks … Seda uperpalli siin ei mainita, vähemalt ei öelda, mida tervendatu rääkis, kuid hämmeldust on siin kindlasti – teisiti ei saa olla. Või siiski: kümne pidalitõbise loos tuleb ainult üks tagasi – kohtuma või kohtumist väljendama. Mõnel võtab see rohkem, mõnel vähem aega – nagu mõistukõnedega, nagu anekdootidega –, üks taipab kiiremini, teine on pikaldasem.
Nii on see «keelamine»: ärge rääkige sellest, ja «keeletu» väga sarnased kõlalt ja tüvelt ja ei keela otseselt ega käsi, nagu armastust ei saa käskida, vaid suunab inimest sisemusse: sisemisse aardekambrisse, nagu ütleb Iisak Niinivest: «Tee kõik selleks, et minna aardekambrisse, mis on sinu sees, siis saad näha seda, mis on taevas. Kuna need kaks on üks, siis astudes ühte, saad näha mõlemat. Kuningriigi trepp on peidetud sisemusse, hingepõhja. Sukeldudes ära patu keskelt sisemisse maailma, leiad sealt astmed, mida mööda tõusta.» (Iisak Niinivest, raamatust «Sisäinen valtakunta», Kallistos Ware)
See, mis Jeesus teeb, on ime. Kui kõik ilm teab ja räägib, et on selline imemees, siis see ime muutub tavaliseks, seda on peaaegu et õigus nõuda – siis ei pea enam tänamagi. Tänama ei pea nagunii, samamoodi nagu ei saa käskida armastamist. See kas on või seda pole – ime kas on või seda pole; nõnda on ka kohtumisega. Jeesus ei taha, et selline «ime» varjutaks Jumala ime, sellepärast ütlebki ta rikkale noormehele: miks sa nimetad mind heaks? Või siin: ärge rääkige sellest. Sest Jumala ime on kogu aeg, sest Jumal on seesama eile, täna ja homme. Rääkimine ei lase sellest osa saada vahetult; rääkimine veab meid kohtumiselt eemale.
Paari päeva eest vestlesin ühe sõbraga telefonitsi ja ta nentis, et paljud asjad, mida tarbime iseenesestmõista, on olnud muistseil ajul «pühad asjad», nt tubakas (suits on olnud traditsionaalkultuurides palvesillaks), tee ja kohv (Aasias ja Ameerikas), veinist rääkimata (kreeklastel ja kesksena kristluses). Nõnda paljud teised asjad ilmselt ka. Me elame justkui paradiisis, kuid ei tea seda ise. Kõik on nii tavaline ja nii vähe imeline. Ilmselt ei ole täna teine Looja lause 6. loomispäeva lõpuks: vaata, see on väga hea! Inimene on teine, teistsugune. Hajevil, kildudeks tohutute võimaluste virvarris.
Millegipärast hakkas helisema Webberi rokk­ooperi «Jesus Christ superstar» stseen templi eesõuest, turuplatsilt, tohutust pakkumisest ja hüüdeist Jeesusele: tee mind terveks … Kohtumine Jumala Pojaga on ka nagu hiireklõps arvutimaailmas. Ja siis juba järgmine klõps mõnel teisel ikoonil, lingil. Ja siis veel teine vestlus teise sõbraga (hea, kui on sõpru!), kes on varemalt ka öelnud/küsinud: kui Jeesus tuleks jumalateenistusele, kas tunneksime ta ära? Söandasin öelda, et Ülestõusnu on iga kord kohal, meie ise mitte. Ja «äratust», millest ka jutlustes tihti räägitakse, on vaja küll, kuid nagu Eelija loos, kus ta kohtub Jumalaga – vaikuses. Et möll ja sagin vaibuks ja ilmsiks tuleks päris.
ÄRGE RÄÄKIGE SELLEST, on öeldud armastuse pärast. Armastusega inimese pärast – sina, inimene, oled mu karjamaa kari! – prohvet Hesekieli suu kaudu. Sest sellest sisimast ei saagi rääkida, «kõik sõnad lakkaks, kui see lugu neile seada» – ühe meie poeedi sõnadega. Sellepärast mulle meeldib, kuidas õigeusklikud ütlevad kohtumise kohta: salasus. Ja sealt on side lõpp … ja edasi on aamen.

kibur 2013

 

 

 

 

Tauno Kibur,
Tapa koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)