Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Südame kõne Jumalaga

02.05.2018 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Austraalia parlamendis kehtib reegel, et aulised rahvaesindajad ei tohi kelleltki midagi paluda. Kord küsis üks saadikutest parlamendi infotunnis esinenud ministrilt: „Palun öelge meile …“ Parlamendi spiiker sekkus ja ei andnud ministrile võimalust vastamiseks ning rahva esindaja pidi oma küsimuse ümber formuleerima: „Öelge meile …“
Meie kultuuris oleks niisugune reegel natuke võõras. On ju meid kõiki lapsepõlvest alates õpetatud mõistma, et „palun“ ja „tänan“ on hea kasvatuse vundament. Koos emapiimaga omandatud viisakus loob eeldused eneseväärikuse leidmiseks. Ilma alandlikkuseta ei saa väärikaks ja ilma tänulikkuseta ei pälvi lugupidamist.
Jeesus ütleb: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse …“ (Lk 11:9).
Südame kõne Jumalaga ei ole ainult pähe õpitud palvesõnade kordamine. Palve on elu koos Jumalaga. Seda võib võrrelda armastusega. Armastus pole ju ainult romantiline kuuvalguses luuletuste deklameerimine. Õigupoolest pole see seda peaaegu üldse. Aga see on pidev kokku kuulumine ja vastastikune kõne, milleks enamasti pole sõnu vajagi.
Samamoodi saab palve Jumala poole väljenduda mitte ainult traditsioonilistes palvesõnades, vaid peaasjalikult oma suhtumiste ja eluhoiaku kujundamises. Alandlikus usalduses, siiras tänulikkuses, ausas ja hoolivas suhtumises oma kaasinimestesse ja aupaklikus suhtumises Jumala kingitud elu pühadesse väärtustesse.
Mart Salumäe

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)