Esileht » Arvamused » Artikkel »

Südame kohus

15.02.2006 | | Rubriik: Artikkel

Luule mõistmiseni ei pruugi jõuda
otsekohe. Omal ajal ei olnud Betti Alver mulle südamelähedane. Kahtlemata oli
tema «Tähetund. Valik luuletusi ja poeeme» (1966) ime nii neile, kes tundsid
teda kaasaegsetena kui ka minuealistele teismelistele. Teda oli üritatud põrmu
tallata ja Heiti Talvik tallatigi sinna. Tulla põrgust välja endiselt puhtana
on imeteldav.

Hakkasin Betti Alveri luuletusi meelde
jätma vastavalt sedamööda, kuidas puutusin kokku võimu ja vaimu ning haritud
inimese ja tõpra vastasseisuga. Tollest ajast (1980ndate teine pool) kuulub
minu lemmikute hulka tema «Laulik» (1936).

Austus puhta leiva vastu

August Sangani jõudsin ma seevastu kohe,
kui oli ilmunud tema «Võileib suudlusega. Luuletusi 1956–1962» (1963). Muidugi
ei saanud kümneaastane jõmpsikas kõigest aru, ent talle jäi tänaseni meelde
vanemate inimeste, aega otse mõõtes koguni arbujate kaasaegsete imetlus luule
ees, mis oli vaba ja sundimatu.

Leiva suudlemist olen ma näinud. See,
põrandaleib,  kukkus perenaisel käest,
kumeram pool allapidi. Kui mind samast talust saadeti Miiduranna «sisemaale»,
mitte Jussi poodi või Lubjale, vaid Meriväljale, poodi leiva järele, anti mulle
iga kord kaasa ka kilekott, kuhu värske leib poest ära tulles sisse panna. Oma
kodus polnud ma seda kunagi teinud. Ei, tehti mulle selgeks, leib peab olema
puhas.

August Sang ei kirjuta sellistest seikadest
nii detailselt kui mina praegu, kuid see kõik oli tal meeles kestvamalt kui
minul. Tõsiasi on aga seegi, et kogus «Võileib suudlusega» leiduvad tal
luuletused «Kõrgem õiglus» (1957) ja «Galilei» (1958), samuti «Laul O.W.
Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe» (1962).

Need, eriti viimane, ei ole usklikkust pilkavad
luuletused, sest Sang ei olnud jumalasalgaja. Ta ei leppinud aga
kahepalgelisusega. Vastavalt ongi tal luuletuses «Laul vastutusest» (1957)
järgmised read: «nii nagu see, kel ainsaks mureks/ on mitte sisse kukkuda.// Ta
püüab kergelt läbi lüüa,/ peab lugu hõlpsaist loorbereist/ ja tarbekorral targu
vaikib/ või räägib üht, kuid mõtleb teist// või üldse midagi ei mõtle/ ja see
on tema õnne tipp.»

Tolerantsi ja mõistmist koolist

Iseseisvus ei saa olla minu arvates nii ehk
naa. Ta on fundamentaalne kategooria, ühemõtteline. Kuidas peab sellist
ühemõttelisust mõistma fundamentalist, kelle tööks on Eesti iseseisvuse
põlistamine juba kolmandat põlve?

Neli näidet. Usuõpetus ei saa koolis olla
obligatoorne, sest kui ta seda oleks, tähendaks see ülekohut ateistide suhtes.
Kui ta jääb aga fakultatiivseks, siis mida peaksid tegema need lapsed, kes
samal ajal, kui teistele õpetatakse teoloogia aluseid, on vabad? Aprilli
keskpaigast suvevaheajani ja septembri algusest oktoobri keskpaigani võib
koolimaja õues turnida, kuid see pole süstemaatiline lahendus. Selliseks
lahenduseks saab olla vastav koolikorraldus, mida täiendavad kodu ja
pühapäevakool.

Vastava koolikorralduse all mõtlen ma
niisugust tunniplaani, mille kohaselt õpetatakse lastele inimese
(enese)mõistmise aluseid koos tolerantsiga teistmoodi uskujate suhtes.  Eestis tuleks õpetada sissejuhatust 1)
luterlusse; 2) maausku; 3) katoliiklusse; 4) vene õigeusku; 5) vanausulisusse;
6) judaismi; 7) islamisse; 8) budismi.

Kuid ei saa õpetada vaid nende uskude ajalugu,
sest tuleb õpetada ka nende põhimõtete järgimist ning sellekohast käitumist.
Minusuguse asjaomane haridus on väga algeline. Esiteks – uskumine peab olema
siiras ja mitte pelgalt vormitäitmine. Teiseks tuleb teiseusulistesse suhtuda
lugupidavalt ka väljaspool pühakoda. Ja kolmandaks allud sa pühakoja sees
nendele reeglitele, mis on kehtestatud enne sind ega hakka laamendama.

Koolis ei õpetatud mulle nendest
põhitõdedest ühtegi. Ka kodus ei peetud ainumatki loengut. Lihtsalt anti
eeskuju. Võib-olla seisnebki üks meie koolikorralduse vigu selles, et nõutakse
küll igasuguseid pabereid, ent ei eeldata eeskuju vajalikkust?

Maskideta elu poole

Teiseks näiteks olgu hiljutine juhtum, kus
Riigikogu liige ja Tartu Ülikooli õppejõud Janno Reiljan hakkas avalikkuse ees
räuskama oma kolleegi, teise Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi peale. See
ei olnud Janno Reiljanil esimene kord kellegi teise peale häält tõsta.

Seekord (SLÕhtuleht 27. jaanuar k.a) aga
läks ta otse ja kahtlemata sihilikult poliitiliseks. Kuulumine Isamaaliitu
veendumuste järgi ei ole patt, vastasel korral oleks patt igasugune
parteilisus. Isamaaliidu liikmeks olemist on mulle korduvalt ette heidetud.

Üheks etteheitjaks oli keskerakondlane.
Teiseks inimene, kes kuulub nüüd juba hulk aastaid ise Isamaaliitu. Mitu korda
on mind kutsutud üle teistesse erakondadesse. Aastal 1996 tegi seda üks
keskerakondlane, kes praegu kuulub taas Isamaaliitu.

Helir-Valdor Seeder pole olnud NLKP-lane.
Armeeteenistuses vormistati ta tagaselja komsomoli ja kui ta teenistusest
vabanes, palus ta kirjaliku avaldusega ennast sealt välja arvata. Seda ei
juletud teha! Janno Reiljan seevastu oli NLKP liige alates aastast 1976. Ta on
omal tahtel (NLKPsse tagaselja ei võetud) kaasvastutaja nendes asjades, mida
Euroopa on hukka mõistnud. Kui niisugune räuskab rahvuslase peale ja vabandab
pelgalt vormi pärast, siis see ongi kahepalgelisus.

Mitte parseldada, vaid õpetada

Võtame kolmandaks näiteks laste peod
Kadriorus, Eesti Vabariigi presidendi ametikorteris. Olles võtnud sel puhul sõna
enam kui kord, tahaksin meelsamini, et see teema oleks juba luku ja riivi taga.
Paraku need lukud ja riivid ei pea. Igatahes tuleb külas käimist õpetada.

Tunniplaani see ei mahu, ent kindlasti
mahub ta igasse perre ja igaühe koju. Selleks on vaja võtta lihtsalt aega. Kui
vanemad tapavad ennast aga tööga ning lapsed kooliga, siis eeskätt on tapetud
aeg. Aja surnukslöömine on seni tähendanud igavlemist. Aja tapmine on midagi
muud kui igavlemine, sest kaotatud aega tagasi ei saa. Tehkem oma järeldused ja
teeme siis selgeks, mis on küla.

Sama asja teine pool on see, et mina ei pea
patuks õpetada noort inimest alkoholiga õigesti ringi käima. Kust õpib
supikursuses käiv pooltäiskasvanu ära mõisted «aperitiiv» ja «söögialus»? Kui
tänavalt, siis on juba hilja, sest seal võetakse kärakat pudeli suust. Kui
kodust, siis peab arvestama sellega, et kodud on väga eripalgelised. Reklaam ei
õpeta, reklaam parseldab. Õpetama peab targem inimene – kuni pudeli
äravõtmiseni.

Neljaski näide. Keskkonnakatastroof Pakri
ja Hiiumaa vahel toob halastamatult esile, kuidas hädast, mis puudutab
paljusid, tehakse labaselt ametkondadevaheline pallitagumine. «Küll kroonu
kingib lennuki!», nagu ütles ühel teisel puhul Mikumärdi peremees Jaak Jooram.
Iseseisvus ei ole ametkondadevaheline. Ta on ühine hüve ja samavõrd ühine
kohustus.

Iseseisvus ei tohi pöörduda inimese vastu
ja inimene ei tohi pöörduda iseseisvuse vastu. Neis suhteis pole alternatiivi.
Nende ainete omandamine iseõppimise käigus võib aga käia üle jõu. Targem on
näha seda ette kui jääda võlgu pärast surmagi.     


Peeter Olesk

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)