Esileht » Arvamused » Kolumn »

Südame ebamugav kutse

14.01.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Pärast seda, kui otsustasin linnatolmu jalgadelt pühkida ning taas maaellu sukelduda, on mu igapäevaelu pidevalt vürtsitatud erinevate tuttavlike seiklustega. Seda südant paisutavatest loomade-lindudega kohtumistest kuni hingepõhjani ärritavate torusulatamisteni välja.
Pühapäeva hommikul, mil olin lubanud minna asendama ametivenda Rõuges, tabas mind aga üllatav tõdemus, et keegi on vahepeal mõned tonnid lund tellinud ja selle Võrumaa kuplite vahele laiali puistanud. Vaevalt 10 meetrit sain oma autoga rühkida, kui kapitaalselt kinni jäin ja naabrimehele helistasin, et kas ta sahast midagi teab.
Selgus, et sahk on planeeritud esmaspäeva hommikuks ja praegu on lahti aetud ainult peatee küla vahel. Kell tiksus, juba sai tehtud paanikakõne kogudusse, et olen lumevangis. Ja siis läks järsku lahti mahukas päästeoperatsioon: sahamees teatas, et tuleb ajab mu tee esimesena lahti, kui tagasi valda jõuab. Naabrimees aga leidis, et kõige operatiivsem on see, kui kõnnin tema juurde ja ta viib mu Rõugesse ära ning läheb ise samal ajal Haanjasse suusatama.
Viskasin koti selga, helistasin sõduritele, et täna ma neid kaasa ei saa võtta, ning asusin teele, talaar üle õla tuisus lehvimas. Naabrimehe teeotsa ma viimaks jõudsin. Seal üllatas mind justkui ilmutusena selja tagant läbi paksu lumeseina välja ilmunud mootorsaan, mille omanik lõi hoogsalt lumise kiivriluugi lahti, teatades: «Teid ma otsisingi. Mõtlesin, et sõidan teile vastu ja toon siia ära, aga te olete juba kohal.» Naeratas, lõi kiivriluugi taas hoogsalt kinni ning põrutas üle mäe teadmata suunas. Äkitselt sain sooja liigutustundega aru, et pool küla tegeles minu enda teadmata aktiivselt mu päästmisega.
Kirikusse jõudsin õnnelikult. Kohal olid organist ja koer, kirikumees oli samuti lumevangi jäänud ja nii sättisime ise pühakoja teenistuseks valmis. Lõpetasime oma rahmeldamise täpselt enne teenistuse algust, nii et jõudsin talaari selga ajada ning taibata: teenistusele oli tulnud vaid üks inimene.
Koondusime siis altari ümber palveks, armulauaks ja mõneks hinge kosutavaks lauluks. Kui suusatamisest küllastunud naabrimees mu tagasi koju tõi, oli tee laialt lahti aetud ning uus lumetorm võis alata.
Kogu see pühapäevane triangel meenutas mulle hiljuti loetud artiklit, kus üks noor naine kurdab, kui raske on elu maal, sest lapsetoetus saab läbi ja vaja on tööle minna. Aga töökohti külas ju ei pakuta ja selleks peab kaugemale sõitma. Ja et üldse pole maal elamine võimalik, sest siin on nii raske, inimesed elavad vaid põllul või puuvirna taga ning midagi kultuurset ei toimu ja, üleüldse, miks riik ei toeta maal elavaid inimesi.
Tõepoolest, täna ütleski mu naabrimees reaalsust väga täpselt kirjeldavad sõnad: «Maal elades tegeled päevas vähemalt kolm tundi ellujäämisega ja siis tuleb kõik muu.» Ega jah, keegi peale su enda ei küta su maja, ei lükka hoovil lund, ei niida heina ja nõnda edasi.
Aga eks see kõik ole valikute küsimus – me kõik saame valida südame kutse ja sellega kaasneva mõnetise ebamugavuse ning mugava olemise vahel. Mugav oli tõesti linnas pärast tööd diivanile prantsatada ja lihtsalt olla. Ent peab siis elu alati mugav olema? Või: peab siis elu hoidmine mugav olema?
Just nimelt elu hoidmine väljaspool linnamelu: meie looduse ja maa eest hoolitsemine, rahvakultuuri hoidmine, oma juurte väärtustamine. See peaks olema ju miski, mille puhul ei mõtle, kas riik nüüd annab raha või mitte, vaid see peaks olema sisemine vajadus ning aade.
Mina usun, et Eestimaa püsib igavesti, kui leidub rohkem noori inimesi, kes ei pelga ebamugavusi, vaid tahavad midagi ära teha oma maa ja rahva nimel. Minu klassikaaslaste hulgas on õnneks päris palju neid, kes ongi maale tagasi kolinud ja asunud end üles töötama. Kas meist järgmine ja veel järgmine põlvkond tahab, suudab ja mõistab, milleks seda vaja on, seda ma ei tea. Ent siingi on võtmed meie käes, sest meie kohus on neid järgmisi põlvkondi suunata.
Kui küsin endalt, kas see pühapäevane trall oli seda vaeva väärt, siis vastan, et jah, oli küll. Esiteks teenistus toimus ja sakrament sai pühitsetud. Teiseks sain aru, et kui oled hädas, siis tuleb sellest julgelt märku anda ja imekombel leidubki neid inimesi, kes hea meelega toetavad.
Ja siin polegi küsimus selles, kas ja kuidas riik toetab, küsimus on selles, kas ja kuidas me ise üksteist toetame. Selge on see, et igasugune heanaaberlik abivalmis tegu on sageli rohkem väärt kui europakid näppude vahel. Ja olgem ausad: maal, kus inimesed kogevad igapäevast olelusvõitlust, mõistetakse ka üksteise jaoks olemas olemise väärtust enam. Ja see mõistmine ongi meie tulevikulootus.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 
 

 

Anna-LiisaVaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)