Esileht » Arvamused » Kolumn »

Su üle Jumal valvaku!

31.01.2018 | | Rubriik: Kolumn

Varsti saame sada täis. „Eesti! Sa seisad lootusrikka tulewiku läwel“, ütleb meie iseseisvuse manifest. Kas oleme seda ka praegu? Manifest ammutab lootuse Looja enese käest: „Su üle Jumal walwaku // Ja wõtku rohkest õnnista // Mis iial ette wõtad sa, // Mu kallis isamaa!“
Hiljem ka ametlikult hümniks tõusnud laulust tsiteerib manifest vaid kolmandat salmi. Ju on see kolmas salm kuidagi eriline. Näiteks Teise maailmasõja ajal, kui Eesti oli juba okupeeritud, lasti Eestile mõeldud Leningradi raadiosaates ka meie hümni, tõsi, kaht esimest salmi; kolmandat – Su üle Jumal valvaku – peeti juba rahvavaenulikuks. Eesti üle valvas siis juba keegi teine …
Nüüd elame taas iseseisvas Eestis ja tohime laulda hümni kõigi tema kolme salmiga. Siiski leidub jätkuvalt neid, kes kardavad seda lootust ja usku, milles Eesti riik kord rajati. Hirm sünnitab piiranguid ning tagajärjeks on olukord, kus suu ja süda sunnitakse kõnelema eri keelt. Just nagu nõukogude ajal, mil ajaloo tunnis tuli rääkida ametlikku tõde ja mitte seda, mida õpetaja ise õigeks pidas.
Üks koguduse liige töötab tavalises linna lasteaias. Ta rõõmustas väga, kui sai ühelt lapsevanemalt ilusa jõulukaardi, mis kujutab Jeesus-last koos Maarja ja Joosepiga sõime ümber. Kuna kaart oli lapsevanema saadetud, võis seda näidata tervele rühmale ja pildil kujutatu kohta ka lühidat selgitust anda. Mul oli raske uskuda, et jõuluajal Jeesuse sünnist rääkimine võib vabas Eestis nii keeruline olla. Pigem usun, et olukord on lasteaiati erinev.
Tartus on palju suuri koole. Neil on raske leida ruumi, kuhu kõik õpilased korraga ära mahuks. Nii on üks kool otsustanud aktuse pidada kirikus. Veel teinegi kool pöördus sama sooviga kiriku poole. Leidsime neilegi sobiva aja. Aga siis tuli takistus. Kui teise kooli huvijuht rõõmuõhinaga pedagoogide ette astus, vaatasid need talle otsa pilguga, mis ütleb, et päevikusse tuleb kaks panna – ei mingit kirikut! Pedagoogidele oli vastumeelt, et vabariigi sünnipäeva tähistatakse kirikus, mis on usuga seotud keskkond. On aasta 2018.
Inimesed on erinevad. See, mis ühele kooliperele õnn, on teisele õnnetus. Hümn on loodetavasti neil mõlemal kavas. Uskmatu peab piiblilugu muinasjutuks. Kas ka muinasjuttu ei tohi laste kuuldes rääkida? Muinasjuttu tohib, kuid uskmatu aimab, et lugu Jeesusest polegi tegelikult muinasjutt. Jumala sõnal on vägi. Nii suur vägi, mis isegi sellega kokku puutunud ruumi muudab hirmuäratavaks ja ohtlikuks.
Eesti Vabariigi vanust loeme manifestist. Spontaanse meeleavalduse selle esmakordseks ettelugemiseks korraldas usuteaduse üliõpilane Jaan Järve (1894–1945), hilisem Laiuse koguduse õpetaja – mees, keda juba tema ameti tõttu tänapäeval igas lasteaias või koolis laste ligi ei julgeta lasta. Kui aga loobume hümni kolmandast salmist selles sisalduva palve tõttu, siis tuleb loobuda ka „Manifestist kõigile Eestimaa rahwastele“ ning leida mõni teine manifest ja teine riik. Siis peame häbenema ka meie riigi rajajate usku ja põhimõtteid. Ärgu seda sündigu!

kristjan luhamets copy

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Ristija Johannese tunnistus: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! (Jh 3:30)