Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Su üle Jumal valvaku

27.02.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Iisrael
Assüüria kuningas Sannherib oli asunud oma võimsa sõjaväega vallutama Jeruusalemma aastal 690 enne Kristust. Ta piirab linna ümber ja jääb ootama selle alistumist. Piiramine on kestnud juba üle aasta. Linnas on tagavarad viimseni otsas. Linnamüüril ja linnatornides valvanud sõdurid on väsinud ja nõrkemas, oodates viimse kallaletungi algust. Nad on valmis kaitsma oma linna surmani, sest see on Jumala linn. Oli kaks võimalust. Esiteks, vaenlase vägi tuleb üle müüride ja suured tugevad väravad murtakse maha ning algab elanike tapmine, vangistamine, röövimine ja küüditamine orjusesse. Teine võimalus oli see, et vaenlane tüdib ja läheb koju tagasi. Kuid miks peaksid vallutus- ja rüüsteretkele tulijad lihtsalt koju tagasi pöörduma?
Linnarahva hulgas oli üksainuke mees, prohvet, kes nägi kolmandat võimalust: «Jumal päästab linna!» Ta isegi kuulutas: «Homme samal ajal on kõigil toitu külluses.» Samal ööl tabas Sannheribi sõjaväge katk, linna piirav armee põgenes oma kodu poole. Sel öösel müristas ja põgenev armee uskus, et Iisraeli Jumal tuleb selle mürinaga linna päästma. Mehed sattusid paanikasse ning jätsid maha oma sõjavarustuse ja toidu- ning veetagavarad.
Päikese tõustes nägid linnavalvurid, et kogu sõjavägi oli lahkunud. Ettevaatlikult avati väravad, ja kui oldi juba kindlad, et vaenlane on tõepoolest lahkunud, tormasid linnaelanikud välja. Nad sõid, jõid ja tänasid Jumalat, et surm oli nendest mööda läinud. Nad tundsid selle ära ja pidasid seda Jumala imeks. Inimesed kõndisid ümber linnamüüride ja nagu 48. psalm ütleb, võiksid nad sellest rääkida tulevasele põlvele: «See on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.»
Jumala linn Jeruusalemm oli päästetud ja rahvas teadis, kes on Päästja, ning hindas ja ülistas oma Jumalat.
Eesti
Kaks korda viimase saja aasta jooksul on eestlased kogenud Jumala imet. Vabadussõjas sündis Eesti Vabariik. Kui arvestada venelaste ja sakslaste sõjaväelist ülekaalu, siis peaksime nõustuma kindral J. Laidoneriga, kui ta ütles: «Seda meie saavutasime ainult Jumala abiga.»
Jumal valvab maa ja rahva üle, kui ta annab ühele maale erakordsete võimetega poegi ja tütreid, inimesi, kes usuvad Jumalasse, kelle südametes põleb kustutamatu armastus oma Eesti isamaa vastu. Jumal teeb seda igaühe kaudu, kes on ustav, kes hindab vabadust, kes palvetab ja armastab oma Jumalat. Mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Miika 6:8b)
Kui me laulame hümni, kui aastakümneid istusime oma kirikutes ja kuulasime orelihelide saatel palvet kodumaa eest, olgu siis sõnadega «su üle Jumal valvaku» või «hoia, Jumal, Eestit!», meie palvete sisu oli ja on ikka: «Jumal, tee meid ustavaks, tee meid inimesteks, kes Sind armastavad ja austavad, kes ootavad Sinu õiguse taastamist meie kallil kodumaal.»
Erakorralise selgusega nägime järjekordset Jumala imet, kui Nõukogude Liit kokku varises, otsekui üle öö, ja taastati Eesti Vabariik. Taasiseseisvumist võime vaadata samasuguse imestusega, nagu Iisraeli lapsed vaatasid Jeruusalemma pääsemist aastal 690 eKr.
Läbi terve okupatsiooniaja andis Jumal ustavaid, töökaid ja palvetajaid poegi ning tütreid, kes kandsid oma südames elavat isamaa-armastust ning pärandasid seda oma lastele ja lastelastele.
Ma olin esimene Välis-Eesti luteri kiriku õpetaja, kes külastas Eestit aprillis 1988 Keston College’i koosseisus. Sellel aastal tähistati Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäeva. Venemaa oli kaua aega seda usku hüljanud. Jumala vabadust toovad tuuled hakkasid tõusma, need vabadustuuled puhusid ka Eestis. Tänaval nägi aeg-ajalt sinimustvalgeid lippe, veel mõni lühike aasta, ja Eesti Vabariik oli uuesti sündinud.
Muudame natuke selle 48. psalmi sõnu: «Kõndige ümber Tallinna ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid! Pange hästi tähele ta kindlust, kõndige läbi Kadrioru ja üle Toompea, et võiksite neist jutustada tulevasele põlvele! Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle.»
Kui neid sõnu vahetasin, siis oli imeline ja seletamatu tänu ja kiituse tunne südames. Su üle Jumal valvaku!

Dr Andres Taul,
E.E.L.K. peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)