Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Struktuurimuutus teiste tähtsate tegevusteta ei ole imevits

12.01.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Halduskomisjoni töö vahekokkuvõtte tutvustamisel XXVII Kirikukogu 3. istungjärgul tõusis fööniksina tuhast piiskoppide täiendavate ametikohtade ja piiskopkondade võimalik loomine.

Minul kirikukogu ilmikliikmena ei ole täna väga selget isiklikku arvamust selle kohta, kas meil peavad olema piiskopkonnad, kui palju neid peab olema ja millist liiki piiskoppe meil on vaja. Oma otsustuse selles kujundan piiskopliku nõukogu ja konsistooriumi ette valmistatud ja heaks kiidetud materjalide põhjal, kui saabub õige aeg.

Usun ja loodan, et halduskomisjon, piiskoplik nõukogu ja kirikuvalitsus esitavad kirikukogule teema otsustamiseks siis, kui kõik on võimalikult paremal moel läbi analüüsitud, kavandatud, sõnastatud ja reaalsete rahaliste võimaluste konteksti asetatud. See ei ole lihtne protsess ja asi iseeneses. Selle küsimuse otsustamisest sõltuvad nii kiriku strateegia koostamine, järgmiste aastate eelarvekulud, kiriku ühtsus ja ka tulevik.

Mäluvärskendus

Värskendagem mälu. Majandusnõukogu töötas välja EELK visiooni aastaks 2010,1 pidades muu hulgas vajalikuks allasutuste töö suunamist koguduste teenistusse, kiriku struktuuri korrastamist, ressursside tasakaalu ja tulude olulist kasvatamist. Majandusnõukogu pidas kiriku püsimise ja arengu peamiseks aluseks tugevaid kogudusi, seejärel praostkondi ja siis kiriku keskaparaati ja selle allasutusi.

Ajurünnakute käigus jõuti järeldusele, et kõige vastutusrikkam on meie kirikus praosti institutsioon. Seejärel koguduste juhatused ja nende esimeeste institutsioon. Majandusnõukogu hinnangul sõltub koguduse käekäik ennekõike õpetaja kvaliteedist – vaimne juht määrab kogu organisatsiooni vaimsuse. Järelikult sõltub praostkonna areng ennekõike praostist.

Tänaseks on toimunud oluline muutus. Praostkond on õiguslikus tähenduses konsistooriumi osakond. Aga praostkonnal on juhtorganid ja eelarve. Osa tuludest tuleb keskeelarvest, osa mujalt. Piiskoplik nõukogu on 2004. a väitnud,2 et «Kristliku pärandi väärtustamise ja teadvustamisega ning adekvaatselt teeniva institutsionaalse struktuuri kujundamisega tahab EELK saavutada inimeste paremat teenimist». Piiskoplik nõukogu on pidanud vajalikuks aastatel 2004–2010 arendada välja kiriku funktsionaalse ja institutsionaalse struktuuri, sh ühtlustada allasutuste struktuuri, kujundada kirikliku juhtimissüsteemi teoloogiliselt põhjendatud struktuur ja töötada kogudustevõrgu tugevdamisel. Seega on kirikus järjekordselt käes põhjaliku ümberkorralduse ja mõtlemise aeg. Halduskomisjoni juhi Urmas Nageli esitatud sõnaline vahearuanne kinnitab, et loodud komisjon tegeleb igiammuste lahendamist vajavate probleemidega ja mõttetegevusega on järjekordselt (!) üritatud pihta hakata.

Ohumärgid

Halduskomisjoni juhi poolt ette loetud komisjoniliikmete mõned esialgsed uitmõttelised argumendid piiskopkondade vajaduse kohta tekitasid muret. Näiteks, piiskopkondade loomise vajadust põhjendavate väidetena jäid muu hulgas kõlama praostkondade suur arv, praostkondade eri suurused ja rahalised võimalused, mõne praosti ametiülesannetega mitte hakkama saamine, vaimulikele osaks saav vähene tugi praostide ja piiskoppide poolt, piiskoppide vähene koguduste külastamine, praostidele väärilise järelkasvu raske leidmine.

Halduskomisjoni mõne liikme arvates aitaks olukorda kirikus oluliselt parandada piiskopkondade, piiskoppide täiendavate ametikohtade ja neid teenindavate asetäitjate ametikohtade loomine. Nendes väidetes ei ole midagi uut ja üllatavat ega isegi kohutavat, kui neid väiteid ei kasutata piiskoppide ametikohtade ja piiskopkondade loomise tõsimeelsete ajenditena ilma kompleksselt teemat läbi mõtlemata, terviklahendusi leidmata ja põhimõttelisi muudatusi läbi viimata.

Olen seda meelt, et EELK praegune organisatsioon ei tööta parimal võimalikul moel, formaalne struktuur vajab muutmist ja juhtimissüsteem korrastamist. Tegelikult on vaja lausa paradigmaatilist muutust. Loodan väga, et halduskomisjon, piiskoplik nõukogu ja konsistoorium julgevad paradigma muutuse ette valmistada ja läbi suruda, aga ei ole kindel, et seda tahetakse, osatakse ja suudetakse teha õigesti.

Peamised probleemid edu saavutamisel

Näen peamise ohuna seda, et kirikus olevad väga erinevad isiksused ja huvirühmad on nii erinevate pikaajaliste ja hetkehuvidega, et raske on head lahendust loota. Miks? 1. Peapiiskopi valimiste ajast alates on õhus ootus, et mõni vääriline isik saab piiskopi tiitli. 2. Praostid ei taha ega saa loobuda oma ametikohast ja praostkonnast mitmel eri põhjusel ilma suure riiuta. 3. Kõik kirikuvalitsuse liikmed ei saa piiskoppideks, kuid oma võimu ja täiendava raha allikast ei loobu vabatahtlikult ilma suurema tülita keegi. 4. EELK on episkopaal-sinodaalne kirik, mistõttu praosti ametikoha ja praostkonna kui institutsiooni ärakaotamine on liigagi suur muutus. 5. On mitmeid tublisid edasipürgivaid noori vaimulikke, kelle ranitsas on vägev assessori- või kantslerikepike, mistõttu ahvatlevate ametikohtade kaotamine on keeruline. 6. Piiskopile on kuuldavasti kavas luua ka asetäitjate ametikohad. 7. Konsistooriumi oma kantselei ja tegevsekretäridega ei saa ära kaotada, sest keskne tegevjuht ja tööorgan peavad olema.

8. Järelikult: kõik eeltoodu viitab sellele, et EELK eelarve koormus juhtimis- ja halduskulude tähenduses suureneb, mitte ei vähene. Teiseks muutuvad EELK organisatsioon ja juhtimissüsteem keerulisemaks, ebaefektiivsemaks ja kiriku elujõulisust nii misjoni kui raha tähenduses vähendavaks. See tähendab, et ei ole võimalust luua olukord, kus juurde luuakse uued piiskopi ja nende asetäitjate ametikohad ning säilivad assessorite ja praostide ametikohad praegusel arvul. Järelikult ei ole struktuuri muutus üksi edu valem.

Võimalikud alternatiivid

Arengukäike on tegelikult mitu. Variant 1. Olemasoleva olukorra vormiline säilitamine, kuid sisuline parendamine. Parandamine tähendab järgnevat: 1. praosti ametikohale jäetakse ja valitakse isikud, kes tõesti sellel ametikohal töötada soovivad ja ka töötama sobivad. 2. Peapiiskopi, piiskopi ja peapiiskop emeerituse vahel jagatakse töövaldkonnad ja -koormus nii, et neil jääb aega preestrite ja diakonite hingehoiuks ja mentorluseks ning koguduste külastamiseks. 3. Töökoormus asjatundlike ja aktiivsete isiksuste vahel jaotatakse nii, et üks isik ei ole mitte rohkemal kui 1–2 ametikohal, et tal oleks aega oma ametikohal teha vajalikku tööd oodatavas mahus. Selle eelduseks on tõsine palgareform kirikus.

Variant 2 kätkeb endas peamiselt kõike, mis on kirjas esimese võimaluse puhul, kuid täiendavalt vähendatakse oluliselt praostkondade arvu. Nii väheneks praostide arvuline vajadus, ühtlustuksid praostkondade suurused, paraneks rahaline võimekus praostkonna ühisürituste läbiviimiseks ja koguduste ühistööks, vabaneks isikuid teistele ametikohtadele.

Variant 3. Praostide ametikohad ja praostkonnad praeguses sisulises ja õiguslikus tähenduses kaovad, alles jääb kirikuvalitsus kantsleri ja assessoritega ning konsistooriumi kantselei tegevsekretäridega ning juurde luuakse 3–4 piiskopi ametikohta haldusterritooriumi ja pädevusega. Peapiiskopi, piiskopi ja peapiiskop emeerituse vahel jagatakse töövaldkonnad ja -koormus nii, et neil jääb aega preestrite ja diakonite hingehoiuks ja mentorluseks ning koguduste külastamiseks.

Töökoormus asjatundlike ja aktiivsete isiksuste vahel jaotatakse nii, et üks isik ei ole mitte rohkemal kui 1–2 ametikohal, et tal oleks aega teha vajalikku tööd oodatavas mahus. Selle eelduseks on tõsine palgareform kirikus. Selle variandi puhul on kindlasti võimalik säästa raha ja vähendada heade juhtimisoskustega säravate vaimulike arvu. Probleemiks võib osutuda keskvalitsuse ja piiskoppide vaheline võimuvõitlus, piiskopkondade väga erinev areng ja seeläbi kiriku lõhenemine.

Variant 4. Luuakse piiskoppide ja nende asetäitjate täiendavad ametikohad koos piiskopkondadega, kaotatakse ära assessorite ja praostide ametikohad ning praostkonnad. EELK keskseks tööorganiks jääb kantselei, mida juhib tegevjuhina kantsler. Peapiiskopi, piiskoppide ja peapiiskop emeerituse vahel jagatakse töövaldkonnad ja -koormus nii, et neil jääb aega preestrite ja diakonite hingehoiuks ja mentorluseks ning koguduste külastamiseks. Töökoormus asjatundlike ja aktiivsete isiksuste vahel jaotatakse nii, et üks isik ei ole mitte rohkemal kui 1–2 ametikohal, et tal oleks aega oma ametikohal teha vajalikku tööd oodatavas mahus. Selle eelduseks on tõsine palgareform kirikus.

Variant 5. Kõik see, mida kätkeb esimene variant, kuid luuakse juurde 1–2 piiskopi ametikohta ilma piiskopkonnata. Olulisteks tingimusteks on siin, et piiskopile määratakse juhtimisvaldkonnad, määratakse ka praostkonnad, kelle üle tema valvab ülemkarjase nimel, on praostidele ja koguduse õpetajatele hingehoidjaks, ei saa oma bürood, vaid ainult ühe abiassistendi ja on vabastatud kõigist teistest ametitest. Kasuks tuleb praostkondade mõningane liitmine.

Kokkuvõtteks

Nagu nägime, on probleemid pigem sellised, mis vajavad lahendamist ka siis, kui struktuuri ei muudeta või võtteid, kus struktuurimuutus ei ole esmase tähtsusega abinõu. Liigagi sageli on EELKs tegeletud sisuliste probleemide lahendamise asemel nn asendustegevusega. Asendustegevus on tegevus, millega tegeletakse siis, kui sisulise probleemiga ei osata, taheta või ei suudeta tegeleda. Praeguseid ohumärke ja valitsevat olukorda arvestades on reaalne oht, et struktuurimuutus on antud halduskomisjonile ülesandeks asendustegevuse tähenduses või protsessi venitamiseks. See on kirikule ohtlik ja lubamatu tegevus.

Majandusnõukogu on juba ammu jõudnud arusaamale: «Et tõhusalt tegutseda ja kiriku olukorda parandada, peame kirikus tõstma vaimulike, juhatuste esimeeste ja praostide väljaõpetuse kvaliteeti – lisaks kiriklike toimingute läbiviimise oskustele vaimse tegevuse väljaõppele tuleb neile anda koolitust ka organisatsiooni juhtimise alal, majandusliku toimetulemise alal ja oluliselt parandada vaimulike suhtlemisõpetuse taset.»

Usun ja loodan, et halduskomisjon Urmas Nageli juhtimisel peab just seda mõtet meeles, pakkudes välja lahendusi lõplikuks otsustamiseks.

Raivo Linnas,
Kirikukogu liige

, Kirikukogu liige

1 «EELK majandusnõukogu ettepanekud kiriku paremaks majandamiseks aastatel 2002–2010».

2 «EELK missiooni, visiooni ja tegevuskava alused 2004–2010».

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)