Esileht » Arvamused » Arvamus »

Spordiga lahutamatult seotud

01.08.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Olümpiamängude pidamine on ilmselt üks religioossema alatooniga suursündmusi maailmas. Kui heita pilk minevikku, võime tõdeda, et usk on mänginud olümpiamängude kujunemisel ülimalt märkimisväärset rolli. Teadaolevalt olid antiik­olümpiamängud Vana-Kreekas just religioossed pidustused, mille raames peeti ka spordivõistlusi. Mänge korraldati pea­jumal Zeusi auks ning need kujunesid üheks Vana-Kreeka tähtsaimatest rituaalidest.
Mingid jooned esimestest mängudest on kandunud ka tänapäeva. Üheks näiteks on siinkohal suurejoonelised ning alati nõnda liigutavad avapidustused, milles võib aimata kunagisi rituaalseid sugemeid.
Ka antiikolümpiamängude õitsenguajal nägi korraldus ette, et avapäeval võistlusi ei toimunud, peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi. Zeusile ohverdati 100 härga, millest peajumal sai küll ainult kintsud, ülejäänud liha jagati pidulistele ning praeti lugematutel tuleasemetel. Võistlustel toimuv oli nii püha, et selleks ajaks katkestati sõjad ning keskenduti rahus ja üksmeeles staadionil sündivale.
Pole eriti imekspandav, et aja jooksul hakkas mängude religioosne osatähtsus kahanema ning sportliku poole roll kasvama, kuni mängud muutusidki pelgalt spordivõistlusteks. Tänapäeval on usulised rituaalid ning sümbolid ka sportlaste hulgas saanud igaühe isiklikuks asjaks. Ent selles olen üsna kindel, et religioossus ükskõik millisel moel on spordiga lahutamatult seotud.
Kevadel leerikursuse lõpetanud sõdurite hulgas oli päris mitu tublit sportlast, kes käisid võistlustel pataljoni esindamas ning osalesid vabadel nädalavahetustel ka kohalikel turniiridel oma kodumeeskonna koosseisus.
Üks sõdur teatas mulle kord, et tema on alati enne võistlustulle asumist teinud endale ristimärgi, kuigi otsest sidet kiriku või religiooniga pole olnud. Kui küsisin, miks ta siis nõnda talitanud on, vastas noormees: «Ma ei tea isegi, mulle tundub, et see aitab mind ja nagu kindlam tunne on.»
Religioosse sportlase jaoks pole ilmselt midagi imelikku selles, et ta enne starti palvetab. Ei saa ma isegi ju salata seda, et oma kohustuslikku füüsilist testi sooritades käib mu sisimas tihe koostöö füüsise ning vaimu vahel – mitte et ma paluksin Loojalt protokolli jaoks piisavalt punkte testi läbimiseks, vaid et mul jaguks vastupidavust oma soorituses lõpuni edukas olla.
Palvetamine igasuguse füüsilise pingutuse puhul omab mingit täiesti müstilist inimlikke piire hägustavat väge: vahel ei saa enam aru, kas su käte-, kõhu- ning jalalihased tegutsevad seepärast, et sa neid teadlikult sunnid, või hoopis seetõttu, et mingi sisemine jõud annab neile oma seletamatu impulsi. Seega on ka õhtune jooksmas käimine minu jaoks omandanud mingi meditatiivse aspekti. Vaim justkui puhastub, sa keskendud vaid sellele, kuidas hingad, kuidas su lihased töötavad, kuidas sa rakendad kogu oma vaimujõudu selleks, et paremini vastu pidada.
Mulle tundub, et iga sportlane on rohkemal või vähemal määral usklik. Kõik nad vajavad enne võistlema asumist süvenemist, keskendumist, meditatsiooni – ükskõik millises võtmes või väljundis. Sõltub sellest, mida keegi oma vaimuseisundiga toimetulemiseks vajab: talismane, mantraid, palvehelmeid või lihtsalt tihedat mõttetegevust keskendumise eesmärgil.
Selle tõestuseks piisab juba sellest, kui jälgida teleekraani vahendusel võistluseks valmistuvaid sportlasi, kelle näoilmed väljendavad üsna üheselt nende eemalviibimist maisest dimensioonist.
Võib-olla on just iga sportlase individuaalsed palved need, mis tingivad selle täiesti fenomenaalse olümpiamängudel valitseva õhkkonna: rahu, armastus, solidaarsus, siirus. Veidi ehk iroonilisena tundub mõte, et läbi spordi suudetakse teha midagi, millest kirik ikka veel ainult unistab – ühendada täielikus üksmeeles ning harmoonias erinevad killukesed kogu maailmast.
Aga eks kirik ongi suuresti peamiselt peidus meis enestes ning inimese mõtte- ja palvejõud on teatavasti miski, mis suudab korda saata imesid ning seda hoolimata konfessioonist.
Mis on loo moraal? Tehkem sporti! Ehk tugevneb me füüsise läbi ka meie palvejõud.

Anna-Liisa Vaher
,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)