Esileht » Arvamused » Arvamus »

Spiritualiteet ja oikumeenia

15.06.2005 | | Rubriik: Arvamus

Kaasaegse oikumeenilise liikumise ajastul, kus kristlaskonna püüe ühist
pärisosa leida laieneb üle konfessiooni piiride, tekib tihti vajadus sõnadesse
panna (ja just ilmalikustunud ühiskonna jaoks), milline on spiritualiteet,
vaimsus, mis kristlasi ühendab.Kaasaegse oikumeenilise liikumise ajastul, kus kristlaskonna püüe ühist
pärisosa leida laieneb üle konfessiooni piiride, tekib tihti vajadus sõnadesse
panna (ja just ilmalikustunud ühiskonna jaoks), milline on spiritualiteet,
vaimsus, mis kristlasi ühendab.

Eriti teravalt tekib see küsimus seal, kus peetakse ühiseid, oikumeenilisi
palvuseid või jumalateenistusi. Just see on punkt, kus ajaloos erinevalt
arenenud spiritualiteedid omavahel põrkuda võivad. Paljude protestantide jaoks
on tänini liiga «katoliiklik» ennast ristimärgiga märgistada. Ja paljude
katoliiklaste jaoks on protestantlik jumalateenistus liiga tühi sümbolitest,
liiga sõnadekeskne.

Veel keerulisemaks muutub pilt siis, kui oikumeenilisele kaardile astuvad
õigeusklikud. Sageli ei koge õigeusklik kristlane protestantlikku
jumalateenistust üldse jumalateenistusena, kuna selle rõhuasetus on õpetav ja
intellektualiseeriv. Õigeusklik aga on harjunud olema suhtes Jumalaga sümbolite
ja riituste kaudu, kogu oma keha ja olemisega, mitte vaid mõistusega.
Protestantlik kristlane võib aga õigeusu liturgiat näha kui teatrietendust.

Ida- ja läänekiriku eraldumine teineteisest algas paljus tänu võõrandumisele
usu kogemises. Euroopa Kirikute Konverentsi komisjoni «Kirikud dialoogis»
hiljutisel koosolekul oli spiritualiteet oikumeenia ajastul üheks keskseks
teemaks. Ja mõningad järeldused sealt koosolekult ka tulid.

Rumeenia õigeusu teoloog Ion Bria defineeris spiritualiteeti kui Jumala armu
teadlikku kogemist elustiilis. Selles armuga kohanduvas elustiilis jõuab inimene
täieliku seesmise vabaduseni. Teisisõnu _ spiritualiteet on elu Vaimus, nagu
apostel Paulus ütleb.

Teine Rumeenia õigeusu teoloog, Viorel Ionita, rääkis aga spiritualiteedist
kui vahendist kõnelda Jumalaga ja Talle vastata. Ning tõdes _ see vahend,
instrument, võib olla erinev erinevate konfessioonide puhul.

Ei ole võimalik konstrueerimise teel luua ühist, kõigile vastuvõetavat
oikumeenilist spiritualiteeti. Küll aga on võimalik elada teadmises, et tõde on
viimaks Jumala kätes. Kuigi me saame ja isegi peame elama veendumuses, et meile
osaks saanud spiritualiteet on Püha Vaimu tõeline ja ehe and, saame me ka kogeda
teiste konfessioonide eripärast vaimsust Vaimu annina. Ja selle kogemuse võrra
rikkamad olla.

Ilmselt on see kogemine tähtis ka meie väikesel Eestimaal erinevate kristlike
kogukondadena oikumeenilisi suhteid arendades ning ühisosa leida püüdes.

Tauno Teder

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)