Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Spirituaalne kriis ja Eesti tervishoiusüsteem

19.10.2016 | | Rubriik: Ühiskond

Psühholoog Indrek Linnuste mõistis hingehoiu praktikal, et kristlus pole lihtsalt abstraktne religioon. Ta võib olla kriisis inimesele väga metoodiline psühhoteraapia. Kätlin Liimets

Eestis on aastaid räägitud võimalusest ja vajadusest luua teiste kaplanaatide kõrvale haiglakaplanaat, et oleks valdkonda koordineeriv katusorganisatsioon. Praeguseks pole selleni jõutud.

Kui religioosse maailmavaatega inimene satub haiglasse, siis on tal harva võimalus suhelda hingehoidjaga. On haiglad, kus hingehoidjad töötavad, aga see on siiski pigem erand kui reegel.
Kutsestandardi järgi on hingehoidja tervishoiu ja sotsiaalhoolekande tippspetsialist, kelle eesmärk on olla kannatavale/kriisis inimesele toeks tema enda vajadustest ja veendumustest lähtuvalt. Hingehoidja hoolitseb inimese kui terviku eest, keskendudes eksistentsiaalsetele ja usulistele teemadele. Ordineeritud vaimulikul on õigus hingehoiutöö kõrval viia läbi jumalateenistusi ja teisi usulisi talitusi ning tema ametinimetuseks on kaplan.
Kui palju inimesi Eestis võiks vajada hingehoidlikku tuge? 2011. a rahvaloenduse järgi tunnistab Eestis üle 15aastastest elanikest kindlat usku 29% rahvastikust (14% jättis küsimusele vastamata). 2015. aasta Saar Polli sotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust» põhjal peab end usklikuks 20% ja usu poole kalduvaks 26% ehk kokku 46% rahvastikust. Kui vaadata aga teemat laiemalt, siis mingi kõrgema väe, elujõu või energia olemasolu uskujaid oli koguni 66% küsitletutest. Selline statistika võib viidata, et spirituaalsed kriisid, kus hingehoidja saaks inimest toetada, võivad olla suurema hulga inimeste elu osa, kui arvata oskame.
Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskust 10 aastat juhtinud ja praegu psühholoogina töötav ning sotsiaalset ettevõtet Solve et Coagula vedav Indrek Linnuste uurib TÜ usuteaduskonnas religiooniuuringute doktorantuuris, kuidas Eesti tervishoiusüsteem tuleb toime spirituaalsete kriisidega. Spirituaalse kriisi all mõistetakse kriisi, mille on põhjustanud isiklikud kogemused ja uskumused, mis on seotud religioossete küsimustega, vaimsete praktikatega, laiema maailmatunnetusega, eksistentsiaalsete küsimustega oma identiteedi kohta, ego-üleste ja mina piire ületavate kogemustega.
Linnustele pole religioossed teemad võõrad, ent maailmavaateliselt ei ole ta end ühegi religiooniga sidunud ja loodab, et selline skeptiline uuriv pilk annab ka religiooniuuringutele suurema objektiivsuse. Kõnelesime, kuidas näeb tema tervishoiusüsteemi poolt vaadates hingehoiuteenuse olemust ja otstarvet.

Oled aastaid töötanud tervishoiusüsteemis. Kui kõnelda spirituaalsest kriisist, siis kas see on samm psühholoogiast edasi?
Jah. Mul on aastaid olnud huvi tavapsühholoogia ja religiooni suhete vastu ning olen jõudnud arusaamisele, et meditsiinisüsteem peaks enam raviprotsessi kaasama inimese spirituaalset dimensiooni. Öeldakse ju, et oma juurtel on inimene kõige tugevam.
Religioossed teemad jõuavad ka psühhiaatriasse, ent kuna Euroopa haiguste klassifikatsioonis pole praegu sellist diagnoosi olemas, siis tihti pannakse diagnoosiks depressioon, aga põhiteema on tegelikult spirituaalne või religioosne kriis. Nõnda ei jõuagi inimese vaimse seisundi tegelik põhjus fookusesse ja ta ei saa vajalikku tuge. Teisalt võib probleemiks olla ka see, et patsient, kartes häbimärgistamist, ei julgegi oma seisundi tegelikku põhjust avaldada.
USAs on toimunud muutus, nende haiguste klassifikatsioonis DSM4 (Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni vaimsete häirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu IV väljaanne) on diagnoosi kood, mille nimeks religioosne või spirituaalne probleem. Sellise diagnoosi olemasolu lõi aluse, et seda teemat üldse tõsiselt võetakse. Euroopa meditsiinis seda praegu ei ole. Patsiendi anamneesis ja rehabilitatsiooni plaanides küsitakse tema haridustaset, elukohta jne, aga keegi ei küsi, millesse ta usub, mis talle elus väge annab. Nii võivad sageli hingeelu põhistruktuuri tuumküsimused ehk see, kes ma olen, kust tulen, kuhu suundun, miks midagi teen, märkamata jääda.

Kuidas jõudsid sellise teemani?
Ülikooli teaduslik/akadeemiline psühholoogia tahab eelkõige faktiliselt mõõta ja kirjeldada ning teaduslikust psühholoogiast on inimlik aspekt nii välja lükatud, et kannatab ka praktika.
Näen, et keegi ei tegele nende teemadega. Tartu ülikooli arstiteaduskonnas terviseteaduste magistritööd kirjutades osalesin Šveitsis konverentsil (European Conference on Religion, Spirituality and Health), kuhu olid kogunenud religiooni, spirituaalsust ja tervishoiusüsteemi puudutavate küsimustega tegelejad. Valdavalt olid osavõtjad religioossed arstid ja psühholoogid, aga ka kaplanid, hingehoidjad ja õppejõud. Selle võrgustiku eesmärk on näidata, et religioosse spirituaalsuse väärtustamine tervishoiusüsteemis on eluliselt vajalik. Sain sealt kõvasti jõudu juurde. Märkasin, et ma polegi üksi.

Too palun näiteid meditsiinisüsteemi raskustest spirituaalsete kriisidega.
Näiteks kui inimese elus juhtuvad üleloomulikud või seletamatud asjad, võtame kasvõi müstilised kogemused, siis ei julgeta nendest psühholoogile rääkida, sest kardetakse sildistamist. Inimene võib ka tunda Jumala viha või hirmu Jumala ees. Tunded pole sageli üks ühele. Inimesel keerlevad need segamini peas. Võib juhtuda, et ei julgeta neil teemadel ka koguduses rääkida ja siis tuntakse, et Jumal on selja pööranud, võib-olla juhtuvad mingid asjad … Sa ei julge ka selle teemaga arsti juurde minna. Sul ei olegi nii lahendust.
Teisalt spirituaalsete hädaolukordade (kriiside) olemasolu tunnistamine ei tähenda seda, et me hülgame peavoolu psühhiaatria teooriad ja praktikad. Mõned ebatavalised seisundid on oma olemuselt selgelt bioloogilised ja nõuavad meditsiinilist ravi. Kui peavoolu psühhiaatritel on kalduvus müstilisi seisundeid patologiseerida, siis samas on olemas ka vastupidine eksimus, millisel puhul psühhootilisi seisundeid romantiseeritakse ja ülistatakse ning vaadatakse mööda tõsisest meditsiinilisest probleemist.

Õppisid Naatan Haameri käe all ka hingehoidu. Mida see lisas sinu psühholoogitöö kogemusele?
Kui tuua kristlik ristimärgi sümbol nõustamistehnikasse, siis saab spirituaalsesse toesse või hingehoidlikku nõustamisse sisse tuua metoodika, mis aitab lineaarset aja kulgu peatada. Saab öelda, et võta hetkeks aeg maha ning saad minna sügavustesse ja kõrgustesse …
Hingehoiu praktika toimus Tartu ülikooli kliinikumis. Varem ei olnud ma leina ja surma teemaga töötanud. Unustamatu kogemus. Töötasin onkoloogiakliinikus vähihaigetega. Naatani õpetusest meeldis mulle kõige rohkem see, et alati ei pea rääkima, ole lihtsalt kõrval. Siit ka vahe psühholoogi tööga, kui istud inimese voodi kõrval, keda 99% tõenäosusega homme ei ole …
Tänuväärt ja raske töö oli. Mõistsin, et kristlus pole lihtsalt abstraktne religioon. Ta võib olla kriisis inimesele väga metoodiline psühhoteraapia. Kui asetada abivajaja kuristikku ning sa oled lihtsalt hea inimene ja hüppad alla teda aitama, siis jääd koos temaga sinna. Kristlus on redel või metoodika, mis aitab teid koos august välja. Psühhoteraapia tegeleb inimesega siis, kui ta on juba august välja toodud.

Kas see lähenemine toimib ka ilma selleta, et inimene on kristlane?
Jah. Dostojevskil on ilus ütlemine: minnes läbi pimeduse, mõistame valguse olulisust. Haiglavoodist saab tihti elu ümbermõtestamise koht, eriti meeste puhul. Parafraseerides Tallinna ülikooli sotsiaaltervishoiu professorit Merike Sisaskit, võib väita, et naised käivad vähemasti uuringutel, neil on säilenõtkus. On selline ilus moodne sõna. Nad jäävad ellu, on nagu pilliroog tuules, mehed aga murduvad tihti …
Kui võrrelda, palju maksab ühe ravimi turule toomine ja hingehoidja koolitus ning tööle võtmine, siis oleks viimane kordi kulutõhusam. Meditsiinisüsteem eelistab tabletti, selmet võtta inimene. Nõnda pole hingehoidjatel väljundit. Kuna hingehoidja ametit pole praegu haigekassa nimekirjas, siis on ka hetkel ametis olevatel hingehoidjatel tihti väike palk. On vaja praktilise teoloogiaga seotud teadusuuringuid Eestis ja uuringutulemustele toetudes saaks siis haigekassaga läbirääkimisi pidada.

Kas hingehoidja suudab pakkuda midagi sellist, mida psühholoog ei suuda?
See ongi samm edasi. Ideaal oleks koostöö. Kui inimene tuleb leinanõustamisele ja märkan, et sein on ees, siis peaksin ta saatma hingehoidja juurde. Väga paljud tahaksid rääkida nendel teemadel.
Öeldakse, et tõe vastu algul võideldakse, siis naeruvääristatakse ja siis on etapp, kui tõde muutub iseenesestmõistetavaks. Spirituaalse dimensiooni lisamisega tervise kontseptsiooni on küllap sama.
Mina sekulariseerumisse ei usu. Ususüsteem on meil kõigil: kes usub rahasse, kes iseendasse, kes suuremasse printsiipi. Meditsiinisüsteem puutub enim kokku vast platseebo fenomeniga. Ideaal oleks see, kui religioon ja teadus ühe eesmärgi nimel koostööd teeksid. Jää sulamist on märgata.
Kätlin Liimets

KOMMENTAAR

Haamer,NaatanMis seisus on praegu haiglakaplanaadi loomine?
Usuteaduse instituudi praktilise usuteaduse õppejõu Naatan Haamer:
Läbirääkimisi on peetud aastate jooksul erinevate ministritega. Enne masu tulekut olid kaplanaadi sünniks päris head lootused. Oli plaan palgata peakap­lan. Siis läks teema vaka alla. Praegu uusi arenguid ei ole.
Raskus on see, et haiglad on sihtasutused ehk ettevõtted, kus üheks osapooleks on ka riik. Seega meil pole katusorganisatsiooni, mille kaudu sellele teemale läheneda. Näiteks Haiglate Liit pole samaväärne partner kui teiste kaplanaatide partnerid. Kuna on n-ö lahtisi otsi ja raha on vähe, siis seda palli veeretatakse. Mingis mõttes on see arusaadav, uue struktuuri loomine on üsna kulukas ettevõtmine. Praegu on EKNi koosseisus kaplanite erialaühing, kuhu kuuluvad ka hingehoiuga tegelejad.
Siiski võib öelda, et haiglakaplanaat sisuliselt reaalsuses eksisteerib, aga vormiliselt pole teda olemas. Hingehoidjaid haiglates on, aga täpne statistika puudub. Praegu on enamik hingehoidjaid luteri kirikust. UIs on hingehoiu eriala õppimas 35–40 tudengit.
Praegu ei kuulu hingehoidja töö haigekassast rahastatavate ametite hulka. See, et haigekassa hinnakirja saaks panna hingehoiuteenuse, eeldab seaduse muudatust. Kuna haigekassa nimekirjas puudub hingehoiutöö tasustamiseks sobiv rida, siis ei saa ka maksta vastavat palka. Erialaspetsialistina peaks hingehoidjal olema arstiga võrdsustatud palk.

Kas tervishoiusüsteem saab hakkama spirituaalsete kriisidega?
Kuna haiglas on vähe neid, kellel on vastav pädevus ja arusaamine sellest, mis on spirituaalsus, siis nende teemadega palju ei tegelda. Kui psühholoog on aus oma rolli vastu, siis ta ei tohiks n-ö teaduslikust seisukohast välja astuda. Reaalsus on see, et üksikud inimesed ikka tegelevad, sõltub inimese enda veendumustest ja väärtustest.
Nende paarikümne haiglas töötatud aasta jooksul on siiski suhtumine muutunud. Spirituaalsuse vastu on tekkinud huvi, on hakatud teadvustama teema vajalikkust. Küsitakse nõu seoses patsientidega. Järjest vähem on neid, kes tulihingeliselt sellele vastu võitleksid. Uuel põlvkonnal on hoopis avaram vaade. Loodan neile.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)