Esileht » Arvamused » Kolumn »

Sotsiaalmeedia kaplan

15.01.2020 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Kui mõtlesin hiljuti, mida soovida uuelt aastalt, siis tuli meelde möödunud aasta nigulapäeva eeskujulikult sisustanud konverents „Shalom – rahu, rõõm ja lepitus“. Kiitus Anne Burghardtile, kes konverentsi EELK Usuteaduse Instituudi ruumes korraldas ning osalejatele nõndaviisi ohtralt mõtteainet organiseeris.
Lepitust soovingi uuelt aastalt. Ei oota ma, et suuremastaabilised poliitilised vastased üleöö totakalt naeratades üksteist kiitma hakkaks. Ei vaja ma suurt avalikku žesti. Vajan palju rohkem, vajan miljoneid väikseid leppimisi ja lepitamisi.
Aga alustan sellest, et Vana Testamendi aktiivse lugejana torkab mulle ikka ja jälle silma selle harmooniat ja rahu taotlev tendents. Vastupidiselt levinud ekslikule arusaamale, et Vanas Testamendis on palju vägivalda, olen veendunud, et üldine suund on tasakaalule.
Lihtne näide on veritasu silm silma vastu põhimõte. Kui tänapäeval tundub meile, et teiselt inimeselt silma võtmine on liigne vägivald või et surmanuhtlus ei vasta kristlikele põhimõtetele, siis vanas maailmas oli veritasu printsiibi kehtestamine ja selle garanteerimine märkimisväärne humaanne ja progressiivne samm.
Viimane seisneb selles, et veritasu põhimõttega hoopis piiratakse vägivalda, mitte ei kasvatata. Küllap enamiku inimeste elukogemus ütleb, et vägivald kipub eskaleeruma, kui teda eos ei lämmatata. Nii Piiblist kui juba Hammurapi koodeksist tuntud seadusepügalad ütlevad aga, et karistus peab olema proportsionaalne. Vahkvihas ei tohi karistada rohkemaga ega rohkemaid kui kuriteo või eksimuse suurus.
See on hea algus vägivalla takistamiseks. Aga Vana Testament läheb loomulikult kaugemale. Lisaks prohvetlikele õnnekuulutustele hämmastab juba muistses õukonnapärimuses kinnistunud arusaam, et valitseja ideaal on leida tülile naabritega lahendus, lepitus, rahu, šalom. On olemas lausa selline jututüüp.
Lugege näiteks lugu sellest, kuidas Iisak lepib Abimelekiga kaevutüli järel, kuidas Jaakob lepib Laabaniga pärast viimase juurest põgenemist, kuidas Sauli väepealik Abner läheb üle Taaveti poolele ja panustab rahu saavutamisse ning kuidas prohvet Eliisa eksitab aramea sõdalased Iisraeli kuninga juurde, et neid omavahel lepitada, ning lõpetab pikaajalise sõjalise konflikti. Juba kolm aastatuhandet tagasi osati lugu pidada eeskujudest, kes innustavad leidma lahendusi, võtma suunda lepitusele.
Lepituse konverentsil kuulsin nii palju näiteid nüüdisaegsetest inimlikest, kohati üli­inimlikest püüdlustest lepitada vaenlasi, on need siis rahvad, sotsiaalsed grupid, eri usundite esindajad või lausa ühe pere liikmed. Põhja-Iirimaa, Zimbabwe, Eesti. Belfast ja Peningi, Harare ja Hageri. Igal pool tüli ja vaen, aga ka lepitajad. Kõige mõjuvamad on näited, kus ohver ja kurjategija, lausa veresugulastest ohver ja kurjategija, suudavad ulatada teineteisele käe.
Aga on ka hoopis süütumaid näiteid. Ma ei unusta eales üht seika aastatetagusest ajast: suurte, aastakümneid peetud oikumeeniliste vaidluste ja läbirääkimiste taustal ütleb mu õpetaja ühel ootamatul hetkel võõras kirikus viibides armulaua jagamise eel: „Kui mind Issanda nimel kutsutakse, siis ma lähen.“
Olen pärast lepituse konverentsi veendunud, et suur on tore, aga väiksem on olulisem. On hea ja tore, kui kirikud lepivad milleski kokku, kui kirikute liidrid näitavad, et nad saavad hästi läbi, ja kui kirikute liidrite hääl või lausa ühine hääl kutsub ühiskondlikule lepitusele ja solidaarsusele. Aga veel olulisem sellest on lepitus rohujuuretasandil.
Ma ei tea ühtki suurt leppimise või lepituse näidet – ega kuulnud neist ka konverentsil –, mis oleks olnud võimalik ilma pisikeste leppimisteta. Suur ongi võimalik alles siis, kui on palju väikseid. Tuhandete suure ühiskonna jaoks märkamatute ennastsalgavate lepitamiste tulemus on suur leppimine.
Kristlase elu mõõdupuu on tema suhtumine ligimesse, parajasti, võib-olla isegi juhuslikult kõige lähemal viibivasse ligimesse. Kristlase elu ei ole teoreetiline, vaid praktiline. Igasugune usk teostub kohe, või ta ei ole usk. Seega: millise järelduse saame siis teha? Saame küsida, mida saame ise teha lepituseks. Ei pea ootama, mida ütleb koguduse õpetaja, peapiiskop, kirikute nõukogu president. Kohe, kohe ja praegu maksab see, kui astun vahele ja pakun välja lahenduse.
On juba tuntud fakt, et kahe inimese vahelises tülis võib lahenduse pakkuda lihtsalt puudutus, käsi tõrksa lapse õlal, kaasa embamine jne. Aga olen mõtelnud ka, et sotsiaalmeedias, mis mu arvates on praeguste vastuolude suurim kasvulava, on oluline astuda füüsiliselt vahele. Iga hea sõna, mis suunab vaidlejaid oma emotsiooni kanaliseerima, argumenteerima, laiemasse konteksti paigutama, on kuldaväärt.
Aga võib-olla on olulisem veel panna sotsiaalmeedias tähele suuremaid riidlejaid ning pakkuda neile võimalust puistata oma hinge, olgu siis avalikult või – veel parem – privaatselt. Ehk tasub minna ja koputada nende uksele …
Juba ammu on aeg sotsiaalmeedia kaplanite jaoks.
NõmmikUrmas

 

 

 

 
Urmas Nõmmik,
kolumnist

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)