Sõprusest Soome kirikuga

Eile oli sõbrapäev. Vähesed päeva tähistajad teavad, et algselt oli tegemist kirikupühaga ja Valentiniks nimetatud mees oli legendide järgi kristlik märter. Keskajal tugevalt romantilise armastusega seostunud kaitsepühak ja sõbrapäeva tähistamise tava annavad ainest mõelda sõpruse ja inimlike suhete tähtsusele ka kirikus. Liiati veel seepärast, et sõbrapäeval lõppes iga nelja aasta tagant toimuv Soome kirikuvalitsuse visiit Eestisse peapiiskop Kari Mäkineni osalusel. Soome luterlik kirik on meie lähim ja olulisim partnerkirik. Tema mõju meie kiriku ülesehitamisel ja jätkuval toetamisel kasvõi EELK sõpruskoguduste kaudu on raske alahinnata.
Ometi esineb vahel ka headel sõpradel raskemaid hetki. Viimastel aastatel on olnud küsimuseks Skandinaavia kirikute, eriti Rootsi kui ajaloos ehk meie jaoks kõige mõjukama partnerkiriku suhtumine pereväärtustesse ja inimese seksuaalsusesse. Samad teemad on järjest enam esile tõusnud ka Soomes. Märtsist hakkab Soomes kehtima uus abieluseadus, mis võimaldab samasoolistel paaridel seaduslikult abielluda. Soome kiriku ees seisab suur küsimus: kuidas antud olukorras kirikuna toimida. Soomes on kiriku ja riigi vahel hoopis tugevamad sidemed kui Eestis. Kirik peab otsustama, kas hakkab riigiseadust täies mahus rakendama, nõuab endale teatud erisusi, mis usuvabaduse põhimõttest lähtuvalt on võimalikud, leiab kompromisse või loobub riiklike abielude registreerimisest. Kirikus, kuhu kuulub praegu 70% Soome rahvastikust, on erinevate seisukohtade spekter lai. Peapiiskop Mäkinen on olnud pigem seda meelt, et Soomes peab kirik arvestama üha rohkem mitmekesise abielukäsitlusega ning näiteks Helsingi piiskop Irja Askola on silma paistnud väga suure seksuaalvähemuste toetajana. See on pannud mõne meiegi kirikus küsima, kuidas peaks see mõjutama meie suhteid Soome kirikuga. Kas erinev arusaam abielust, inimese seksuaalsusest ja nendest arusaamadest kerkivad võimalikud totaalselt erinevad kiriklikud praktikad peaksid olema põhjuseks, miks omavahel enam mitte suhelda?
Inimsuhete tasandil mõistame, et alati pole võimalik olla ka lähimatega kõiges ühel nõul. Muutuvad inimesed ja arusaamad. Nii juhtub abielus, juhtub parimate sõprade vahel. Kuid tõelise sõpruse eelduseks ei ole mitte erinevuste elimineerimine, vaid mõistmine. Seal, kus erinevad maailmavaatelised küsimused lähedased inimesed nõnda lahku ajavad, et nad pole enam võimelised üksteisega suhtlema, tekib küsimus, kui siirad eelnevad suhted olid ja kas need kestsid vaid seetõttu, et kellegi ego sai piisavalt toidetud.
Soome ja teiste partnerkirikutega võime lähedased sõbrad edasi olla. Esiteks seepärast, et sealgi on väga erinevaid arusaamu. Ja on palju neid, kes on jätkuvalt Soome kiriku liikmed, olles samal seisukohal, mida meiegi kirik EKNi vahendusel on väljendanud, et abielu on vaid mehe ja naise vaheline liit. Teiseks tuleb tunnistada, et kuigi inimese seksuaalsuse teema on emotsioone esile kutsuv, pole see ometi kirikus ainus ja isegi mitte olulisim teema.
Ka siis, kui me ühe või teise kirikuga mõnes konkreetses küsimuses eri meelt oleme, on palju sellist, milles meie sõbrasuhted saavad meid üles ehitada. Soome puhul olgu mainitud näiteks diakoonia- või noorsootöö. Kolmandaks ei ole Soome kiriku konservatiivsemate ringkondade peateemaks mitte samasooliste küsimus, vaid jätkuvalt naiste ordinatsiooni teema. See teema on meie kirikus ammu seljataha jäetud. Aga peame nii mõnegi Soome partnerkoguduse või misjoniorganisatsiooniga suheldes jälgima, et see ei saaks vendadele-õdedele komistuseks.
EELK konsistoorium on ülal toodud probleemidest lähtuvalt teinud eelmisel nädalal väga mõistliku otsuse, mis saab olla teednäitavaks ka suhetele sõpruskogudustega. Nimelt otsustas kirikuvalitsus, et kuigi meil on mitme partnerkirikuga erinevaid seisukohti, pole see põhjuseks partnersuhete ja osaduse lõpetamiseks. Küll aga tuleb neid erinevusi aktsepteerida mõlemalt poolt ja nii on meie peapiiskopil õigus otsustada iga juhtumit eraldi vaagides oma osalemine mõne partnerkiriku piiskopi ametisse seadmisel. Kui konkreetse inimese vaated ja õpetus on kardinaalselt erinevad sellest, mida meie kirik esitab, siis on loomulik taolisel juhtumil piiskopi pühitsemisel käte pealepanemisega mitte oma õnnistust sellise õpetuse levitamisele anda. Olgu siis tegemist samasooliste suhete abieluga võrdsustamisega või naiste ordineerimise vastu olemisega. Osadus saab kõigest hoolimata siiski jätkuda, sest tõelised sõbrad mõistavad.

 

 

 

 
Tauno Toompuu,
assessor