Esileht » Arvamused » Kolumn »

Sõpruse kiituseks

11.06.2008 | | Rubriik: Kolumn

Kirjutan neid ridu suvesoojas Bramsche linnakeses, mis paikneb Alam-Saksi liidumaa edelaosas. Viljandi praostkonna ja Bramsche kirikuringkonna vahelised sõprus- ja partnerlussuhted on nüüdseks kestnud 15 aastat. Oleme tulnud oma praostkonna delegatsiooni ja Viljandi Jaani koguduse ansambliga, et sõpradele selle tähtpäeva puhul muusikalist ja vaimulikku külakosti pakkuda. Olen Bramsches esimest korda, aga tunnen end siin nagu kodus.
Kui olulised on Eesti kiriku ja koguduste jaoks sõprussuhted? Või veelgi laiemalt küsides – mida tähendab sõprus tänases maailmas ja elulaadis üldse? Võib-olla on sümboolne, et me oleme hakanud sõpruse asemel kõnelema partnerlusest ja partnerlussuhetest, nii nagu «elukaaslane» vahetab välja vanamoodsa «abikaasa». Partnerlus on ärimaailmast pärit termin, mis viitab eelkõige vastastikuse kasu saamisele orienteeritud suhtele. Kasu ei pea ilmtingimata olema materiaalne, vaid ka emotsionaalne, seksuaalne või spirituaalne. Ometi ei maksa ka kõige veendunumatel pragmatistidel ära unustada, et parimad asjad ja inimesed siin maailmas on esmapilgul täiesti «kasutud».
Kui mõelda sõpruskogudustele, siis otseselt materiaal­se toetuse vahendamisele rajatud suhete aeg on ilmselt ümber saanud. Jah, enam ei renoveerita Eestis massiliselt soomlaste või sakslaste raha eest pastoraate ega pakita eestlastele Helsingis banaane ja kohvi reisikohvrisse nagu 90ndate alguses. Korjandusi teevad sõpruskogudused meie heaks ikka veel, aga neil ei ole Eesti koguduste eelarvetes enam sellist osakaalu nagu varem.
Seda enam võime tagasi vaadates olla tänulikud kõigi nende toetajate ja sõprade eest, kes Eestit ja Eesti kirikut aastate või isegi aastakümnete vältel on südames kandnud: riideid ja toiduabi kogunud, pakkinud ja edasi toimetanud, reise korraldanud, külalisi vastu võtnud ja palvetanud. Mis oleks või kus oleks meie maa ja kirik täna ilma nendeta, kellele vahel oleme unustanud aitähki öelda?
Täna peaksime küsima, mida meil endil on oma sõpradele ja sõpruskogudustele anda ja jagada peale odava või tasuta majutuse. Sattusin ühe sakslasega vestlema kiriku tuleviku üle. Mees oli üsna pessimistlikult meelestatud ja arvas, et 15 aasta pärast on nende piirkonnas nelja kirikuringkonna asemel kolm. Seda tingivat «majandus», kostis ta minu pärimise peale. Ehk on just Eesti kristlastel värskelt meeles, et maailma, rahvaste ja kiriku saatust ei juhi mitte «majandus» ja «poliitika», vaid Jumal, kes ka kõige võimatumates olukordades võib suuri asju korda saata. Partnerkirikutes Skandinaavias ja Saksamaal, kus aina rohkem tegeldakse sotsiaalse õigluse ja vähemuste kaitsmise teemadega, võib meie missiooniks olla Kristuse-keskse kristluse võimalikkuse teadvustamine.
Mis aga puutub humanitaarabisse, siis peaksid vähemalt suuremad ja elujõulisemad Eesti kogudused hakkama seda vahendama neile, kelle võimalused on märksa kasinamad. Ehk võiksime hakata Venemaal elavate sugulasrahvaste hulgas sõpruskogudusi otsima, keda külastada ja koolitada, kelle heaks korjandusi teha ja kelle eest palvetada. Teisisõnu – ehk on tulnud aeg hakata edasi andma seda, mida oleme aastate jooksul vastu võtnud.
Jeesuse sõnutsi ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest (Jh 15:13). See ei pruugi ilmtingimata tähendada oma elu ohverdamist sõjaväljal või uppuval laeval. Oma elu võib anda ja jagada ka minut-minutilt ja aasta-aastalt – küsimata, mis ma selle eest saan. Niisugust eneseandmist nimetab Jeesus tõeliseks sõpruseks. Tänu talle, et oleme seda tohtinud kogeda – üksikinimestena, kirikuna ja rahvana.

Marko Tiitus

Üks kommentaar artiklile “Sõpruse kiituseks”

  1. Anonüümne ütles:

    (eestkeelses variandis “Meil laulud aitavad elada, võita) on Dunajevski laul, millega ta kuulsaks sai ja pärast omale honoraride eest Moskva lähedale plankaiaga villa ehitas. Noh siis keegi kirjutanud tema laulu sõnad värviga sinna aiale kah. Välismaiste sõpruskogudustega ja välisabiga on üpris samamoodi.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)