Esileht » Arvamused » Kolumn »

Soovin vähendada lõhet

29.01.2014 | | Rubriik: Kolumn

Mitte lõhe kui maitsva roosa lihaga kala pikkust või laiust, vaid neid lõhesid, mis võiksid mu elus praegu väiksemad olla.
Ma olen kümmekond aastat õpetajaametit pidanud, ehkki õpetamist ennast pole kunagi õppinud. Otseselt piinlikkust õppijaid õpetamist mitteõppinuna õpetades pole tundnud. Ebamugavust ja nõutust olen kogenud küll. Eriti siis, kui olen üheksat­kümmend minutit monoloogi õigustanud mõttega, et õppimine on tudengi vastutus ning ega mina saa sundida …
Selle aasta alguses aga otsustasin, et üritan siiski õpetamist ikka õppida ka, ning läksin täiendusõppe korras kahele kursusele: e-kursuste koostamise ja läbiviimise kursusele ning «Õpetajalt õpetajale» mõttevahetuslikule seminarile. E-kursuste koostamise kursusel tuli mul esimese ülesandena põhjendada teistele osalejatele oma kursusel osalemise soovi. Pikalt mõtlemata postitasin e-keskkonda kirja, milles ütlesin, et soovin vähendada lõhet.
Esiteks põlvkondadevahelist lõhet. Ehkki mina ise olen ikka sama noor kui varemgi, on need, keda õpetan, nüüdseks muutunud minust juba rohkem kui poole nooremaks.
Teiseks digitaalset lõhet, mis tuleneb mulle omasest harjumusest mitte kasutada uuemat sorti tehnikaimesid nii kaua, kuni nende kasutamiseks pole tungivat vajadust. Oma sisemuses ma ei ole küberoptimist (ehk ma ei usu, et iga uue digitaalse vahendi kasutamine teeb kogusummas kõike paremaks, mistõttu need, kes kasutavad aeguvaid või aegunud vahendeid, jäävad justkui maha nii teistest kui ka «ajast»).
Aga et ma pigem pole ka suur sotsiaalne suhtleja (olen rohkem isekeskis kirjutaja) ning ka mu loeng on ennem õpetamise kui õppimise koht, siis tundus mulle, et neis kohtades, kus minus täiuslikkusest ehk enim puudu on, tasuks üritada, äkki leiab mõne viisi, kuidas säästa aega, olla eesmärgipärasem ja tulemuslikum. Kes teab, võib-olla õnnestub isegi e-keskkonnas!
Kolmandaks enesetäienduslikku lõhet nii formaalselt (et oleks, mida CVs näidata) kui instrumentaalselt (et kui pika laua taga võetakse rääkida heast õpetamisest, siis pole ma niisama jututaja, vaid paberitega koolitatu). Nüüd, kus mõlemas aines on tehtud esimesed ülesanded ja seminarid, on mulle öeldud juba nii mõndagi arukat ja kasulikku, mida tallele panna, et oleks hiljem, mida kasutada ja ka aruteludes kui varrukast võtta.
Neljandaks mobiilsuslõhet, millega pean silmas erinevusi selles, kui palju kellelgi õnnestub käia teispool Eesti piiri. Ehk kui tõesti õnnestub tööd efektiivsemalt korraldada, tekib võibolla rohkem võimalusi liikuda konverentsidele ja koolitustele ka Eesti piiri taha.
Kui olin ülalmainitu (natuke lühemal kujul) e-keskkonda üles riputanud, tuletas üks kursusel osaleja mulle meelde ka palgalõhet. Tõepoolest! Aga miks mitte vähendada ka vajaduste ja soovide, fantaasia ja tegelikkuse või istumise ja liikumise lõhet.
Ükski neist lõhedest ei muutu, kui nendega ei tegelda. Need lõhed ise ei muuda ka midagi. Erinevalt lõhest (kui kalast), mis «vähendab riski haigestuda südamehaigustesse ja vähki. Söö neli korda nädalas …» (Postimehe nädalalõpulisa Arter, 28.02.2004).

Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)