Esileht » Arvamused » Kolumn »

Sooritada või pühenduda

06.09.2006 | | Rubriik: Kolumn

91aastane Holstrest pärit vanamemm, keda ma
paari päeva eest kodus armulauale võtsin, ütles, et tal ei ole põhjust oma
pikale elule tagasi vaadates midagi kahetseda – või kui, siis ainult seda, et
tema haridus piirdus kuue talvega külakoolis. XIX–XX sajandi vahetuse ärksal
talupojal oli kaks unistust: osta talu päriseks ja anda lastele korralik
haridus.

See oli aeg, mil valitses valgustusajastust
alates inimkonda kannustanud 
progressiidee, mis kandis eneses lootust, et järeltulevat sugu harides
varustame nad võimega luua õiglasemaid ja paremaid elamisvorme. Kantist alates
on hariduses nähtud pääsemist vaimsest alaealisusest – haritud inimene saab üha
enam ja enam vabaks mõistuse kasutajaks, kes on suuteline ületama oma instinkte
ja väliste olukordade seatud piire. Ta on võimeline saama suuremaks iseendast.

Modernistlike «suurte jutustuste» aeg on
nüüdseks möödas. Ülo Vooglaid osundab: «Õppe ja selle tulemuse hindamiseks on
üks kriteerium – lõpetajate arv – ja peamine parameeter on nominaalaeg. /–/
Tähelepanu väärib tõik, et seda, milline on lõpetajate ettevalmistuse kvaliteet
(valmisolek mingil ametikohal hakkama saada, haritlasena ühiskonna- ja
kultuurielust osa võtta, uuringutes osaleda jne), ei huvita kedagi – ei
üliõpilasi ega õppejõude; ei haridus-, omavalitsus- ega muid juhte. Tegelikult
ei ole ette nähtud vaadata ka seda, kuhu «lõpetajad» lähevad ja kellena nad
tegutsema hakkavad.»

Tiiu Kuurme meelest on haridus täna
ennekõike vahend positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Haridust
mõistetakse üldrahvalikult kui läbilöögipääsme lunastamist parematele paikadele
sotsiaaldarvinistlikus olelusvõitluses. Vahendilisele haridusele on iseloomulik
«näitajate» tähtsustamine – oluline pole mitte inimese kvaliteet, tema
mõtlemine ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks, inimsuhete
loomiseks, vaid pigem hinded, punktid, läbitud kursused ning nominaalajaga
lõpetajate arv.

Kuurme läheb veelgi kaugemale ja ütleb, et
on võimalik rääkida kahest elu põhihoiakust oma tegemiste suhtes: sooritamisest
ja pühendumisest. «Sooritamise sund ja surve võtavad täna koolis üha enam aja
ning ruumi pühendumiselt. Sooritaja kogub punkte kellegi teise jaoks, ta seisab
väljaspool oma tegu, vastutab kellegi muu, mitte iseenda ega oma elu ees.
Vaimsust ei saavuta aga sooritades, vaid üksi pühendudes. Seal, kus sooritajad
tõrjuvad pühendunuid, muutub olemine elutuks. Nagu koolipõlves taheti maha
saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha
saada.»

Jeesus ütleb omadele viidates: «Mina olen
tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti» (Jh 10:10). Uku Masing on
kõnelnud «elusamusest» kui järjest intensiivsemast, ärksamast, tundlikumast
olemisviisist, avardunud olemise piiridest, rikkalikumast osasaamisest elust.
See on elu, mida ei sooritata, vaid millele pühendutakse.

Kui Evald Saagile heideti ette, et ta
üliõpilaste jaoks eksamite «sooritamise» liiga lihtsaks muutis, siis vastas
professor, et tegelik eksam algab alles pärast ülikooli lõpetamist ja kestab
elu lõpuni. Seda eksamit tehakse Jumalale.

Image
Marko Tiitus

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)