Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Soomes on usuõpetus koolides teelahkmel

30.01.2013 | | Rubriik: Teoloogilist

Soome meedia on viimasel ajal kirjutanud väga palju usuõpetusest ja arutanud küsimuse üle, kas usuõpetus vajab uuendamist või mitte. Õpetuse uuendamise vajadust on rõhutanud väga tugevalt Helsingi ülikooli religiooniõpetuse didaktika professor Arto Kallioniemi, kes oli lahkelt nõus andma Eesti Kirikule intervjuu, selgitamaks Soome usuõpetuse olukorda ja analüüsimaks Eesti usundiõpetuse olukorda.

Milline on Soome usuõpetuse ajalugu ja olukord tänapäeval?
Tänapäevane Soome usuõpetuse õpetamise mudel on kujunenud välja 1920. aastate alguses. Toona diskuteeriti teemal, kas koolis tuleks õpetada usuõpetust või eetikat. 1923. aasta alguses võeti vastu otsus, et koolis tuleb õpetada konfessionaalset usuõpetust, milleks oli kas luterlik või õigeusu usuõpetus. Neile, kes ei kuulunud kirikusse, õpetati sel ajal usu ajalugu ja eetikat. Õpetus jätkus sellisel kujul aastani 1985, mil usundi ajaloo ja eetika õpetus nimetati ümber maailmavaate teabeks.
Tänapäeval on Soomes 13 ainekava 13 erineva usulise liikumise usuõpetuse õpetamiseks. Need on luterlus, õigeusk, katoliiklus, islam, adventism, budism, krišnaism, antroposoofia, Herran kansa (väike protestantlik liikumine), bahai usk, maailmavaate õpetus (usulise liikumisega mitteseotuile); vabakiriku ja mormoonide usuõpetust praegu ei õpetata. Taoliselt korraldatud õpetuse tugevus on selles, et igaüks saab tutvuda omaenda usulise traditsiooniga. Nõrkus on see, et tegu on usuõpetuse hajumisega ja eri rühmade tekkimisega koolis.

Kuidas peaks uuendama õpetust?
Usuõpetuse ülesanne globaliseeruvas maailmas on see, et inimene suudaks elada dialoogis muude usundite ja uskmatutega. Usuõpetuse teemad on nii olulised, et neid peaksid õppima kõik üheskoos. See vana mudel, kus õpetatakse eri usuliste liikumiste esindajatele oma usku, ei vasta enam kaasaja nõudmistele.
Ühiskonnas käib aktiivne vestlus usuõpetuse teemal. Arutatakse, kuidas tuleks usuõpetust ühiskonnas korraldada. Inimestel on väga erinevaid seisukohti, mitmed suhtuvad teemasse tundeliselt ja oma seisukohti kaitstakse vägagi fanaatiliselt.

Kas usuõpetuse kohal Soomes on ka ohte?
Ohuks on aine marginaliseerumine, see, et tundide hulka on kogu aeg vähendatud. Praegu on usuõpetust kõigis klassides 1 tund nädalas, aga 1990. aastatel oli 1.–4. klassini usuõpetust veel 2 tundi nädalas. Ohuks on ka see, et usuõpetust õpetatakse muudesse õppeainetesse integreeritult, näiteks ajaloo, kirjanduse ja soome keele tunnis. Siin tekib küsimus, miks seda ei või teha väga hästi koolitatud usuõpetuse õpetajad. Probleemiks on nimelt see, et iga usuline liikumine õpetab oma usu tõdesid, mis on kirikute jaoks odav. Kool aga peaks andma teadmisi usunditerikkast maailmast.

Millised võiks olla tulevikustsenaariumid usuõpetuse õpetamisel?
Kui usuõpetus ei uuene, siis see jätkab marginaliseerumist ja usuõpetuse roll muutub üha väiksemaks. Kõigile tuleks luua üks uus ühine õppeaine. Ka need inimesed, kes ei kuulu kirikusse ja pole usklikud, vajavad teadmisi ja arusaamist usunditest. Vaja on teadmisi ristiusust, mis on soome kultuuri mõjutaja, aga ka teistest usunditest, mis on globaliseeruvas maailmas tulnud Soome. Praegu võib näiteks õpilane, õppides islami usuõpetust, lõpetada kooli, ilma et ta teaks, mida tähendavad jõulud. See peab muutuma. Asjadesse peab suhtuma uuel viisil.

On teile tuttavad suunad Eesti usundiõpetuses?
See on hea, et Eestis on ühine õppeaine, aga Eesti probleem on selles, et tegu on vabatahtliku õppeainega ja seetõttu enamik õpilastest ei õpi seda ega saa seeläbi ettevalmistusi eluks globaliseerunud usulises maailmas. Eestlased reisivad palju, aga nad ei ole valmis kohtuma muust usust inimestega, sest neil ei ole sellealaseid teadmisi. Postsotsialistlikus riigis on kartus usu ees ja seetõttu ei olda valmis usundiõpetust õppima.

Mida võiks Eestis teha usundiõpetuse valdkonnas?
Võiks mõelda, kuidas saavutada seda, et kõik õpiksid usundiõpetust, milles käsitletaks ka sekularismi ja humanismi ning vabamõtlejaid. Euroopa Nõukogu on andnud välja Toledo rekomandatsiooni (Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni OSCE soovitused, mis anti välja 2007. aastal religiooni õppimise kohta Euroopas; Toledo Guiding Principes), milles soovitatakse, et liikmesriigid annaks koolis usunditeadusel baseeruvat usundiõpetust. Seda põhjendatakse sellega, et inimesed peavad olema üha rohkem kontaktis muude usundite esindajatega.
Eesti võiks sellele tõsiselt mõelda. Kõigil teistel põhjamaadel on usundiõpetus kohustuslik õppeaine ning kui Eesti soovib olla üks põhjamaadest ja kuuluda samasse kultuuriruumi, peaks kindlasti olema Eesti koolides usundiõpetus.
Just seetõttu on Eestis nii palju usulisi äärmuslikke liikumisi, et koolides ei anta õpilastele teadmisi usunditest. Rahvas peaks saama teavet ka horoskoopidest ja nõidusest, sest muidu ei ole inimestel mingit kaitset nende liikumiste vastu. Teadmine on parim kaitse.
Kaido Soom

Arto Kallioniemi
Sündinud 1962
Helsingi ülikooli religiooniõpetuse didaktika professor, dr. theol., Soome Evangeelse Luterliku Kiriku pastor
Analüüsinud usundiõpetuse ainekavasid ja õpetamist eri riikides

Eesti usundiõpetajate konverents
16. veebruaril toimub Tallinnas usundiõpetuse konverents «Jagamine teeb rikkaks». Ettekande religioonide õppimisest ja muudatustest Euroopa poliitikas ja praktikas teeb prof Robert Jackson. Töötubades vahetatakse teemakohaseid mõtteid. Eesti Religiooniõpetajate Liit peab oma koosoleku.

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)