Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Soomes koolilapse elu elamas, koos Piibliga

25.09.2013 | | Rubriik: Ühiskond

Kolmandat nädalat Soomes Karkku evangeelses koolis alustades mõistsin äkki, mida soovisid need kirikukogu liikmed, kes hääletasid usuteaduse instituudi n-ö metsa viimise poolt.

Eemal kõigest argisest on Karkkus võimalus viiel päeval nädalas hommikust õhtuni tegelda vaid sellega, milleks keegi siia tulnud. Mina ja Margit Soomere tulime Eestist piiblikursusele.
Kui teised kursuslased maksavad nädala eest 100 eurot, siis meile on see tänu EELK misjonikeskuse ja SLEY (Suomen Luterilainen Evankeliumiyhdistys – Soome Luterlik Evangeeliumiühendus) koostööle tasuta. Hinna sees on majutus, toitlustus neli korda päevas, õpetus ja õppematerjalid.
SLEY misjonärid Eestis on Kari Tynkkynen (Lääne praostkond) ja abielupaar Sakari Seppälä ning Riikka Lautamo-Seppälä (Nõmme Rahu kogudus). Tore lugu oli see, kui leidsin kooli fuajeest reklaamvoldikute seast 2013. a SLEY palvekalendri, mille esikaanel foto rahvarohkest Lõunakeskusest ja tagakaanel Jaan Süld Tartu Pauluse kirikus armulauda jagamas. Fotode autor on Liisa Räsänen.

Üheskoos Piiblit lugemas
Kooli kaks pikemat kursust ongi piiblikursus, mis kestab 12 nädalat, ja noorsootöö juhtide kursus, mis kestab ühe õppeaasta. Kahel esimesel nädalal on paarkümmend kursuslast kuulanud üheskoos kursuse juhendaja Erkki Koskenniemi Rooma kirja seletust. Kolmandal nädalal alustasime Johannese esimese kirjaga, mida selgitab kooli teoloog Matti Rusama, ja Erkki jätkab Vana Testamendi sissejuhatusega.
Mõistagi käib kogu õpetus ja elu soome keeles, nii et meil on ikka sõnaraamat laual. Viimase nädala lõpus tuli meile Ruti ja Juuda kirja seletama nooruke Pauliina Happonen. Veel kaheksa aastat tagasi oli ta ise siinsamas pärast gümnaasiumi piiblikursusel, sest tunnistas, et ei teadnud, mida edasi teha. Pärast kursuse lõppu oli selge, et ainult teoloogiat tasub õppida. Nii ta läkski Helsingi ülikooli.
Meie kursuse kümmekonnast osalejast on pooled 20–30aastased ja pooled parajad nende emaks-isaks. Valma on tulnud Seinajoelt ja laual on tal 1952. a välja antud Piibel, mille ta sai kingiks kolm aastat hiljem ning mis maksis siis 995 Soome marka. Nii Valma kui ka Porist tulnud Anna-Mari ütlesid, et kandsid juba aastaid igatsust Piiblit süvenenumalt õppida ja nüüd said nad selleks võimaluse.
Pikajuukseline Sara on Tampere ülikoolis õppimas prantsuse keelt, praegu küll akadeemilisel puhkusel. Ta laulab heledal häälel ja saadab meid klaveril, kui hommikuti ja iga vahepausi järel jälle tundi alustades «Siionin kannel» lahti lüüakse ja vaimulikke laule laulame.
Mitu korda päevas me siis laulame? Loen kokku ja saan kaheksa. Ühel päeval tegin ma ettepaneku laulda «Virsikirjast» Jaak Salumäe laulu «Elämä on meri» (482). Meloodilised ja hästi lauldavad on ka Pekka Simojoki laulud, mida on lauluraamatus palju.
Ühine palvus on esmaspäevahommikuti ja igal keskpäeval, oma majaosas peame ka õhtupalvust. Palve juhatab sisse iga õppepäeva. Teisipäevaõhtuti on piibliring, kus loetakse Jesajat.
Esimene sõna, millele koos Erkkiga lahtiseletust otsisime, oli vanhurskaus (õigekssaanu) erinevates vormides (nt Rm 3:21). Kui võrrelda eesti- ja soomekeelset Piiblit, saab mõistele vaste küll. Teine põnev sõna oli sukulunastaja. Piibli järgi lunastaja, aga tähenduse seletuse järgi ka väljaostja, maksja (Rt 3:12). Eestikeelse Piibli 1997. a tõlge on üsna sarnane soomekeelse Piibliga, aga varasem eestikeelne Piibel (1968. a) erineb sellest olulisel määral. Kui me tunnis järgemööda Piiblit loeme, siis meie teeme seda eesti keeles ja täna ütles Sara, et see on üsna sarnane soomekeelsega – nii me üksteist keeleliselt rikastame.

Vaba aeg on oma aeg
Võib öelda, et Karkku koolis on õige rahvarohke. Ja seda tänu umbes 80 noorele, kes siin kymppi või lukio osas õpivad. Tõlgituna tähendab see põhihariduse viimast klassi ja gümnaasiumi. Riik hoolitseb kõvasti selle eest, et ükski noor ei jääks niisama ripakile. Nad peavad igaühe üle arvet ja loovad noortele erinevaid võimalusi oma haridustee lõpuleviimiseks.
Peale selle on igal nädalavahetusel, kui nädalasisesed õppijad koju suunduvad, olnud erinevaid kursusi. Viimati oli siin meesteseminar ja jätkuleerilaager. Ja majutuskohad täituvad taas.
Soomlane alustab tööpäeva varakult ja pärastlõunaks on ta enamasti vaba. Nii alustame meiegi hommikut kell 8 söögisaalis ja pool tundi hiljem istume juba koolipingis. Seal on üheks minu kaaslaseks Marianne, Sastamala keskuse (Vammala) algkooli õpetaja, kel vaba semester ja ta otsustas seda kasutada piiblikursusel. Marianne on tõeline õpetaja, heal meelel selgitab ta meilegi tundmatuid soome keele sõnu. Teeb seda nii, et me peame aru saama, ja saamegi. Marianne kuulab ja koob. Kahe nädalaga on ta mitu paari sokke valmis kudunud.
Kella kaheks-kolmeks on «koolitunnid» lõppenud ja oleme oma vaba aja peremehed. Igal õhtul on mõni mõnus tegevus. Mina valisin maaliringi. Saab ümbruskonnas lõputult kõndida; Anna-Mari ja Margit käisid veel 19. septembril järves ujumas pärast varahommikust kõndimist. Suvi on pikalt kestnud ka siin Soomes, temperatuur pole alla +17 kraadi päeval langenud.
Kolmapäeviti köetakse rannasauna. Peamajas on oma pesukoda ja kuivatusruum, mida igaüks saab kasutada. Kooli käib mitmeid ajalehti. Teler on igas korpuses, tubades elatakse üksi või kahekesi.
Toidu kohta võib öelda, et see on muljetavaldav. Hommik on üsna maitsvalt traditsiooniline, lõuna ajal kell 11.30 pearoog koos vähemalt kolme erineva salati ja järelroaga. Kell 13.50 kohviaeg koos puuvilja või küpsetisega, kell 17 soe õhtusöök, taas rohke salatilauaga. Iga söögikorra ajal on võtta tee, kohv, vesi, kali, piim, hapupiim. Leib tuleb oma köögi ahjust!

Mida ma olen näinud
Viis aastat tagasi ühendati Soomes regionaalreformi käigus valdu ja linnu ning muudeti nende nimesid. Nii on meiegi lähedal suuremaks linnaks Vammala, mis nüüd küll teiste ümberkaudsete külade-linnakestega Sastamala valla nime kannab.
Vallal on kaks siseujulat. Oleme käinud nüüd mõlemas, mis on meie külast 20–30 km kaugusel. Kui esimest korda Kiikasse kohale sõitsime, siis ei leidnud kohe sissepääsugi, kuigi majal oli suur silt Uimahalli. Kohvikust viis keerdtrepp maa alla. Leidsime  eest väga hubase sauna ja kahe laia rajaga ujula, kus ka lastel oma basseinid.
13. septembril peeti Sastamala keskuses juba 29. korda misjonitöö turgu. Kogu müügist saadud tulu läheb välismisjoni töö heaks. Linna turuplatsil kaubeldi endaküpsetatud saiade, kookide ja leibadega, müüdi kirjandust, marju, käsitööd. Ka meie koolis tehti hommikul müügiks sõõrikuid, kursuslasedki läksid appi.
Karkku, koht, kus asub SLEY evangeelne kool, on tõeliselt väike paik, venitatud välja piki Rautavesi järve kallast. Peale evangeelse kooli on sama järve kaldal paarsada meetrit eemal ametikool ja teisel pool teed, teise järve ääres võimsalt välja ehitatud Voimarinne keskus, kus on võimalik harrastada sporti ja tegelda muude hobidega (sees ja väljas), üritusi korraldada, hoolitsusprotseduure tellida.
Nii palju kui seal käinud oleme, tunduvad keskuse majad üsna tühjad olevat. Metsaalune 750 m pikkune rada on aga kaetud purustatud puiduga, mis on mugav jooksmiseks ja kõndimisekski.
N-ö Karkku keskuses on algkool, väike kauplus, päevakodu, pank, baar, bussipeatus ja rongijaam. Kolmel nädalal on aina olnud TV-uudistes juttu firmade sulgemisest ja töötute hulga kasvamisest. Ei ole sugugi haruldane, et tööl käiakse iga päev 100 kilomeetri kaugusel. Olen kuulnud Vammalas nii vene kui ka eesti keelt. Kui eestlane leiab Soomes lihtsamat tööd, siis palju soomlasi siirdub tööotsinguil näiteks Norrasse.
Et nädalavahetused on meil vabad, siis olen seda täitnud kultuuriprogrammiga. Olen saanud käia jumalateenistusel Turu Miikaeli kirikus ja Akaa (Toijola) kirikus. Hea oli eelnevalt Eesti Kirikust lugeda pühapäevast jutlust, sest Eestis on Soomega sama kirikukalender. Ühel pühapäeval tehti üle Soome korjandus piiblitöö heaks ja teisel meremeeste misjonile. Silmapaistvalt olulisena tajusin organistide kohalolu ja rolli koguduse laulude saatmisel ja selge baritoniga kaasa laulmisel.
Tamperes on Vapriikki keskuses (vanas tehasehoones) 1. detsembrini avatud Hiina terrakotasõjameeste näitus. Julgen seda küll soovitada, sest lähemale Eestile näitus vist ei tule. Aga ärge minge Tampere kunstimuuseumi, seal pole ühtegi maali! Küll näeb seal Muumi-mamma Tove Janssoni algupäraseid joonistusi ja fotodel arhitektuuri. Üllatunult piletimüüjalt küsides, kus maalid on, sain vastuseks, et neid on hoiul üle 13 000 ühiku, aga pole pinda näitamiseks.
Parem olukord ei olnud ka Turu kunstimuuseumis, aga seal siiski oli tuhandetest paarkümmend maali välja toodud. Paeluv oli seal viimaseid päevi eksponeeritud Max Walter Svanbergi isikunäitus. Rohkem maale nägin Turus väikses Ett Hemi majamuuseumis, mis on konsul Alfred Jacobsoni ja tema naise Helene kodu olnud. Ning Wäinö Aaltose muuseumis väljas olnud näitusel «Suurin kaikista on rakkaus?». Kunstnik Pasi Tammi tööd mehest ja naisest on kui Piiblist välja astunud Aadam ja Eeva koos kohustuslike atribuutidega tänapäevases kontekstis. Need olid maalid, mis kõnetasid.
Lenini muuseum Tamperes, ajaloolises töölislinnas, jäi seekord vaatamata. Aga nähtud on ka üks Soome UNESCO pärandist – unikaalse puitarhitektuuriga Rauma vanalinn.
Piibliõppest ma seekord ei kirjuta. Piibel on Piibel. Alles siis, kui sa saad tõeliselt Piibli sõna-sõnalt läbi käia, mõistad selle rikkust. Elad temas ja elad koos Temaga.
Nagu olen kolleegidele kirjutanud, mõistan iga päevaga üha selgemalt seda, et mida enam sa tead, seda vähem sa tead ja küsimusi on alati rohkem kui vastuseid. Ega muud, kui tuleb koju naastes Piibli jätkukursusele minna!
Sirje Semm

f.Maila Ruponen

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)