Soome-ugri vaimulikud tulid kokku Turus

10.–13. augustini toimus Soomes Turu linnas XIV soome-ugri vaimulike konverents „Laske lastel tulla: kristlik kasvatus“. Oma delegatsioonid saatsid välja viis luterlikku kirikut: Soome, Ungari, Rumeenia, Ingerimaa ja Eesti. Konverentsi võõrustas Soome Evangeelne Luterlik Kirik (SELK) ja seda juhatas Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen. EELKd esindasid piiskop Tiit Salumäe ning õpetajad Vladimir Batuhtin, Vallo Ehasalu, Kristel Engman, Peeter Kaldur, Triin Käpp, Enn Salveste, Kari Tynkkynen ja Hedi Vilumaa. Lisaks osalesid konverentsil saami ja ortodoksi teoloogid ning kaasatud olid kirikliku noorsootöö spetsialistid, Soome pappisliitto esindajad, konverentsi personal ja tõlgid – kokku ca 60 inimest. 

Soome-ugri vaimulike konverentside eelkäijaks on soome-ugri kultuurikongressid, millest esimene peeti 1921. aastal Helsingis, siis juba 1924. aastal Tallinnas ja 1928. aastal Budapestis. Need kokkusaamised kujunesid väga populaarseteks ja laienesid erialade või huvide kaupa. Kongresside tegevust ja kogu hõimutööd koordineeris Fenno-Ugria büroo, mis propageeris mh hõimupüha pidamist oktoobri kolmandal pühapäeval jumalateenistustel. 1931. aastal Helsingis peetud IV soome-ugri kultuurikongressi järel kogunes Turu lähedal I Eesti-Soome luterlike kirikute õpetajate konverents, kus osales ka ungarlasi. (Priit Rohtmets. Eesti Evangeeliumi Luteri usu Kiriku välissuhted aastatel 1919–1940. Magistritöö. Tartu: 2006, 27–29. Käsikiri TÜ usuteadusk.) Kongressid ja konverentsid jätkusid: 1935. aastal peeti Tallinnas II Eesti-Soome vaimulike konverents, samas toimus ka V kongress 1936. aastal ning siis kutsusid ungarlased Soome ja Eesti vaimulikud enestele külla. (Samas, lk 31–37) Suhted soomlaste, eestlaste ja ungarlaste, aga ka ingerlastega olid tihenenud tõesti sedavõrd, et suurim II maailmasõja eelne kolme riigi luterlike vaimulike kohtumine leidis aset 24.5–6.6.1937 Budapestis I soome-ugri kirikuõpetajate kongressi nime all. Kokku osales seal üle saja inimese, ca 60 sõitis kohale Eestist ja Soomest. (Samas, lk 44–47)

Tava kohtuda iga nelja aasta järel

Nüüdseks on soome-ugri vaimulike konverentse peetud 14 korda, sest erinevad takistused ei ole lubanud regulaarselt kohtuda. Tegemist on ajalooliselt olulise luterliku traditsiooniga, sest konverents on vanem kui 1947. aastal rajatud Luterlik Maailmaliit. (Suomalais-ugrilaisessa pappeinkokouksessa esillä lasten ja nuorten kasvun tukeminen sekä Ukrainan sodan seuraukset. Suo-men Evankelis-Luterilainen Kirkko, 03.08.2022, https://evl.fi/uutishuone/tiedotearkisto/-/items/item/44501/Suomalais-ugrilaisessa+pappeinkokouksessa+esilla+lasten+ja+nuorten+kasvun+tukeminen+seka+Ukrainan+sodan+seuraukset (vaadatud 19.08.2022)) Pärast II maailmasõda kohtusid aastatel 1968–1989 iga nelja aasta järel Soome ja Ungari kirikud ning pärast seda osalesid konverentsidel mitteametlikult juba ka Eesti ja Rumeenia vaimulikud. Tänapäeval on konverentsi eesmärgiks edendada kirikutevahelist teoloogilist diskussiooni, olla kursis kirikute eluga ning tugevdada omavahelisi suhteid. Luterliku tunnistuse kõrval ühendavad liikmeskirikuid ka soome-ugri juured ja keelesugulus ning koostöö oli ja on sillaks kirikute ja rahvaste vahel. (Suomalais-ugrilainen pappeinkokous järjestetään ensi kertaa Venäjällä. Suomen Evankelis-Luterilainen Kirkko, 10.08.2016, https://evl.fi/uutishuone/tiedotearkisto/-/items/item/3828/Suomalais-ugrilainen+pappeinkoko+jarjestetaan+ensi+kertaa+Venajalla (vaadatud 19.08.2022)) 

Suuname pilgu tulevikku

Kehtib tava kohtuda iga nelja aasta järel, kuigi Turus kõneldi selle lühendamisest kahe aasta võrra. Toimumispaik on roteeruv, konverentsi ametlikeks töökeelteks on soome, eesti ja ungari keel. Seekordne, esialgu 2020. aastasse kavandatud konverents lükkus edasi kuni käesoleva aastani koroonaviirusest tingitud piirangute tõttu. Varasemalt plaanitud sisu mõjutas omakorda Venemaa poolt alustatud sõda iseseisva Ukraina riigi vastu. (XIV soome-ugri vaimulike konverentsil arutatakse laste ja noorte kasvu toetamist ja Ukraina sõja mõju. EELK E-Kirik, 11.08.2022, https://e-kirik.eelk.ee/2022/xiv-soome-ugri-vaimulike-konverentsil-arutatakse-laste-ja-noorte-kasvu-toetamist-ja-ukraina-soja-moju/ (vaadatud 19.08.2022))

2022. aastal tähistab soome-ugri vaimulike konverents oma 85. aastapäeva ning selle üle võib vaid rõõmustada. Piiskop Seppo Häkkinen ütles aga seekordset kohtumist avades, et me siiski ei vaata tagasi ajaloole, vaid suuname pilgu tulevikku: „Kristlik kasvatus on meie kirikuid ühendav teemadering ja üks kesksemaid tulevikuküsimusi, hoolimata erinevatest töökeskkondadest.“ (Seppo Häkkinen. Avauspuhe Suomalais-ugrilaisen pappeinkokouksen seminaarityöskentelyssä 11.8.2022, Turun kristillinen opisto, https://www.mikkelinpiispa.fi/puheet/avauspuhe-suomalais-ugrilaisen-pappeinkokouksen-seminaarityoskentelyssa/ (vaadatud 19.08.2022)) Häkkinen kõneles ristimisest kui kristliku kasvatuse lähtekohast ning nentis, et kui ristimiste arv võrreldes sündinud laste arvuga on Soomes viimastel aastakümnetel oluliselt või isegi dramaatiliselt vähenenud, siis toob see kaasa ka kristliku kasvatuse ja teadmiste mõju vähenemise. Olemuslikult kokku kuuluva ristimise ja õpetuse seisukohast on konverentsi teema seetõttu väga aktuaalne ning mitte ainult kirikul, vaid igal kristlasel on kohustus ja võimalus juhatada lapsed armastava Jumala ette. (Samas) SELK peapiiskop Tapio Luoma, kes võttis konverentsirahva hiljem ka oma Turu residentsis vastu, tõi esile ühe sugulasrahva ühtse keele ja meele struktuuri. Selle kaudu elatakse tõeks Kristuse tõelisust ja küsitakse, mida tähendab meie ühiskondades ja kirikutes Jumala tahe. 

Lapseks olemise teoloogia

Kokkutuleku võõrustaja, Turu kristliku kolledži tegevjuht Jukka Hautala rõhutas, et kirik teeb lapsi ja noori puudutavaid otsuseid tehes alati ka olulised teoloogilised otsused. Selle tõdemusega liigutigi konverentsi peaettekande „Lapseks olemise teoloogia“ (sm k lapseuden teologia) juurde, mille pidas 2019. aastal samal teemal doktoriväitekirja kaitsnud Eriikka Jankko. Tema sõnul kasutas Martin Luther esmakordselt 1522. aastal lapse positsiooni avavat eraldiseisvat mõistet (sks k Kindschaft) siis, kui tõlkis Ef 1:5 ridu (eesti k … meid ette määrates lapseõiguse osalisteks …). Sealt alates on lapseks olemist käsitatud erinevates keeltes ja kultuurides laialdaselt. Tasub mõelda, kuidas soome-ugri keeltes Lutheri innovatsioon esineb ning kuidas religioossetes tekstides kasutatud mõisted suunavad meie teoloogilist või kiriklikku käitumist. 

Jankko küsib, kes on laps, ning vaatleb lapsepõlve ja lapseks olemist inimese ja Jumala olemusliku liidu ning Jumala kingituse ja ristimise annina. Taoline arusaam lapsest ei ole kirikus kehtinud alati ühtsena, vaid see on varasemaga võrreldes pärast Lutherit muutunud. Muu hulgas toetas hilisema teoloogia poolt kujundatud arusaam laste eemalejäämist armulauast. Tänapäeval võib kiriklik olukord lapseks olemise ja lapsepõlve mõistmisel olla vastuoluline, kuid kirikute ülesandeks on tunnistada lapsi väärtuslike isikutena, kes kannavad oma identiteeti ja on teoloogilises mõttes koguduseelus täiskasvanutele toeks. Kirikus tuleb arvestada, et Jumala arm ulatub kõikide inimesteni ning et lapsedki ehitavad kirikut. Rühmatöös arutleti hiljem sama teema ümber süvendatult ristimise, konfirmatsiooni ja armulaua üle. Nii mõndagi hirmutas oma kiriku juures see, kui meeleheitlikult hoitakse kinni traditsioonist ega olda nõus väljakujunenud arusaamu muutma ja näiteks lapsi armulauale lubama. Võis kohata ka poliitilise konservatiivsusega pikitud ütlusi abordi teemal või väljakutset uurida kriitiliselt usutunnistuskirju.  

Ristimisest ja armulaual osalemisest

Peaettekande järel esitasid kõikide maade esindajad teemaga liituvad referaadid. Soome kiriku poolt kõnelesid hästi õnnestunud duettettekandes vaimulikud ja koolitajad Raija Ojell ja Kaisa Aitalahti ristimise tähtsusest, ristivanemlusest ja peretööst ning tõid esile mitmeid praktilisi võtteid nende teemade käsitlemiseks koguduses. Alates 1999. aastast languses olev ristimiste arv Soome kirikus paneb küsima, kuidas ristimisest kirikus ja üksikisikutena kõneleme. Tuleb selgelt välja öelda, mida ristimine meile tähendab, mis on ristimise saladus ja kirjeldada seda positiivselt. Kuna ristimist on eri aegadel erinevalt mõtestatud (nt surma minek või uuestisünd, uus aeg või kvalitatiivselt uus aeg) ning sellega on liidetud erinevaid narratiive, siis tuleb ristimise tähendus tänapäeval kirikus uuesti presenteerida. Heaks abivahendiks on näiteks Soome kiriku võrgumaterjal Polku, mis õpetab kogudust toimima nii, et lapsed, noored ja täiskasvanud võiksid elada ühes osaduses. (Polku-toimintamalli, https://evl.fi/plus/seurakuntaelama/polku-toimintamalli (vaadatud 19.08.2022))

Budapesti luterliku ülikooli dotsent ja relgioonipedagoogika osakonna juhataja Eszter Kodácsy-Simon andis põhjaliku ülevaate laste armulaual osalemise teemast Ungari luterlikus kirikus tänapäeval. Oluline on seejuures arvestada sealset viimaste aastate noorsootöös osalejate ja konfirmeeritute arvu tõsist tõusu ning kohustusliku religiooniõpetuse mõju selle juures. Alates 2012. aastast diskuteeritakse laiemalt laste armulaual osalemise üle ning kuigi leitud on hulk poolt- ja vastuargumente, ei ole leitud üksmeelt. Ametlikult võivad lapsed koos saatjaga armulaual osaleda alates viiendast eluaastast, kuid iseseisvalt alles pärast konfirmatsiooni. Teoloogiliselt tuleb aga konfirmatsiooni tähendus kirikus uuesti mõtestada. 

Kirikutel on ressursse, mida kasutada

Eesti poolt tutvustas õp Triin Käpp meie kristlike erakoolide süsteemi ja rolli ühiskonnas, samuti väärtushinnanguid, mida nende koolide kaudu edasi kantakse. Ingeri kiriku esindaja Liliann Keskinen rääkis sealse laste- ja noortetöö arendamisest, mida mõjutavad pikad vahemaad, riigi ja kiriku suhted ning seotus diakooniatööga. Rumeenia ungarikeelse vähemuskiriku esindajad tutvustasid oma tööd kogudustes ja kirikukoolides, Soome ortodoksi kirik oma kodulehe näitel kogudusetöö edendamise võimalusi ning SELKi alla kuuluv saami koguduste õpetaja Põhja-Soomes tehtavat. Teoloogia, pedagoogika ja infotehnoloogia küsimuste üle arutleti pärast rühmades. Laste suhtes kirikus jäädi konverentsilgi eri arvamusele ja nii kõlas ühel palvusel kindlameelne mõte, et meie ristitud lapsed ja noored peavad armulaul osalemise suhtes „elama pühas ootuses“. Seda arvestades võib EELK olla tänulik SELKile hea õpetuse eest, mida noorsootöö – eelkõige teoloogilistes – küsimustes on pika aja jooksul jagatud. 

Mõistetavalt käsitles konverents Ukrainas toimuvat sõda ja selle mõjutusi. Tõdeti, et soome-ugri vaimulikel ja kirikutel on ressursse, mida kasutada inimeste liitmiseks ja lepitamiseks, ning omavahel jagati erinevaid tundeid, tegutsemise meetodeid või võtteid, sest igal maal on kogemusi põgenike vastuvõtmise ja abistamisega. Rühmades arutati sõjaga seotud küsimusi teoloogia, noorsoo ja põgenike aitamise seisukohast, näiteks nimetati Ukraina ja Soome noorte omavaheliste abistavate kontaktide loomist läbi muusika või sotsiaalmeedia või nn abistamisväsimuse kuhjumist. Vaatamata mõnel pool tekkinud vastumeelsuselegi tuleb kirikutel koostöös riigi ja kohalike omavalitsustega siiski põgenikke aidata ning leida juriidilised, teoloogilised ja praktilised hoovad kaasinimeste abistamiseks. 

Võttes kokku sisukat ja mõttetihedat aega Turus, rõhutati kokkusaamiste jätkumise vajadust ning lootusega vaadatakse järgmisele konverentsile Ungaris. Tiit Salumäe kutsus targalt kasutama aega, kus kristliku kasvatuse ja hariduse andmine on tõusnud väga olulisele kohale. Asjaolu, et Eestis ehitatakse ja restaureeritakse aktiivselt kirikuid, on märk lootusest ja elu edenemisest. Ingeri kirik viib Venemaale kaasa kirikust lähtuva rahu ja rõõmu sõnumi. Piiskop Häkkinen oli aga tänulik olulise teema ja sündinud hea diskussiooni pärast. Turus toimunud väga hästi korraldatud ja läbi viidud kokkusaamist jäävad lisaks tõsisele päevatööle meenutama kohtumised vanade sõpradega ja uued tutvused, siiras ja avardav jumalateenistuslik elu, õhtused koosviibimised, tutvumine Turu linnaga, laevareis saarestikus ning lõpuks ka vastuvõtud Soome sõpruskogudustes.      

Hedi Vilumaa,

Kõpu Peetri ja Suure-Jaani Johannese koguduse õpetaja

EELK konsistooriumi kristliku kasvatuse komisjoni liige