Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Soome konservatiivid on loomas oma kirikut

10.09.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kuigi Eesti ja Soome on lähinaabrid, on kiriklik olukord läbi ajaloo olnud meil täiesti teistsugune. Eesti luterlik kirik oli omal ajal jäik ega suutnud seetõttu hoida äratusliikumisi kiriku sees. Nii tekkisid Eestis luterliku kiriku kõrvale tugevad vabakirikud. Soome luterlik kirik seevastu suutis hoida äratusliikumised kiriku sees ja see on teda rikastanud.

Suurel osal Soome pastoritest on mingi äratusliikumise taust, aga nad teenivad nii kirikut kui äratusliikumist ustavalt. Nüüd aga on tekkinud Soome kirikus teatud lõhe, mis on loonud täiesti uue pildi: sisuliselt on kirikust lahkunud Soome Evangeelne Luterlik Misjonipiiskopkond (Suomen evankelisluterilainen lähetyshiippakunta). Osaliselt ollakse kirikuga seotud, kuid osaliselt lahus.
Kuigi tegu on väiksearvulise liikumisega, on see huvitav areng naaberkirikus. Ajaloos on kirikute lõhenemise põhjused olnud nii poliitilised kui usulised. Tänapäeva Soome kirikus tekkinud lõhenemise peapõhjus on usuline ja seondub piiblitõlgendusega. Küsimus on selles, kuidas mõista teatud piiblikohti, kas täht-tähelt või ajaloolist ja kultuurilist konteksti arvestades. Samuti on küsimus selles, kuivõrd kirik suudab enda sees taluda üldisest piiblitõlgendusest veidi konservatiivsemaid tõlgendusviise.
Raske on anda selget ja ühest vastust, millistes piirides tuleb liikuda, sest kõik suundumused väidavad pühakirja olevat kiriku õpetuse ülima aluse. Mitmed sarnased kirikust eemaldunud liikumised on Soomes kaotanud oma mõjujõu ja hääbunud. Saab näha, kas loodud misjonipiiskopkonna puhul läheb teisiti. Esialgsed märgid vähemasti osutavad sellele, et liikumisel on elujõudu.
Loodud misjonipiiskopkonnal on ka oma piiskop Risto Soramies, kes oli lahkelt nõus Eesti Kirikule andma teavet uue liikumise kohta.

Kuidas tekkis teie misjonipiiskopkond ja piiskopi amet?
Piiskopi amet tekkis enne piiskopkonna loomist. 1999. aastal loodi Luthersäätiö. See levis mujale ja tekkis vajadus pastorite järele. Kirik ei ordineerinud meile pastoreid, kuid siis avanes uks Rootsis, kus oli Missionsprovinsen i Sverige och Finland, kes ordineeris meie esimesed pastorid.
Siis leiti, et oleks oluline, kui Soomes on oma piiskop. Aastal 2010 ordineeriti ametisse Matti Väisänen, kes oli kolm aastat piiskop. Seejärel otsustati, et Soomes tuleks luua oma piiskopkond ja see saigi teoks eelmise aasta kevadel. Siis valiti ka uus piiskop. Mind ordineeriti mais 2013 ja selle talituse viis läbi Matti Väisänen.

Kas teie piiskopkond on osa luterlikust kirikust? Millised on suhted rahvakirikuga?
See pole normaalne olukord. Oleme kiriku organisatsioonist sõltumatud ja kirik ei aktsepteeri meid, aga suurem osa meie liikmetest on kiriku liikmed ja osa meie pastoritest on luterliku kiriku pastorid. Meil on sama usutunnistus, mis kirikul on teoorias.

Mille poolest erineb teie liikumine tavaluterlusest?
Räägime mõningatest sellistest asjadest, millest kirikus ei saaks rääkida. Kaks konkreetset teemat on naiste ordinatsioon pastori ametisse ja homoseksuaalsete suhete aktsepteerimine. Me peame neid patuks. Meie hinnangul on probleem selles, et kirikus pole autoriteediks enam mitte Piibel ja usutunnistusraamatud, vaid hoopis kirikukogu. Probleem on selles, kui demokraatia asetatakse Jumala sõnast kõrgemaks.

Mitu liiget on teie piiskopkonnal?
Meil on umbes 30 kogudust ja 17 pastorit, aga lisaks on ka selliseid pastoreid, kes on kas pensionil või muudes ametites ning käivad meid aitamas ja jumalateenistusi pidamas. Kui ka nemad juurde liita, siis on pastoreid 40. Misjonipiiskopkonnaga on seotud umbes 2500–3000 inimest üle Soome. On olemas oma liikmeskond, aga neid on alla 2000 inimese.
Kirik ei luba meil kasutada oma ruume. Kõige rohkem kasutame adventkoguduste ruume, sest need on pühapäeviti vabad ja me üürime neid. Mingil määral kasutame ka õigeusu kiriku koguduse saale. Mõnel pool on ruumid liiga väikesed ja see on püsiv probleem.

Kuidas misjonipiiskopkond end ära majandab?
Kirikult me toetust ei saa. Raha tuleb inimestelt annetustena. Sageli on räägitud kirikus, et saame raha väljastpoolt, Ameerikast näiteks, aga see pole nii. Kogu raha tuleb koguduseliikmete annetustest.

Kas teie liikumisel on ka mingi äratusliikumise taust?
Meil on liikmeid pea kõigist kirikusisestest äratusliikumistest, aga ka neid, kes pole üldse seotud äratusliikumisega.

Kui inimene teie juures ristitakse, kas ta siis liitub luterliku kirikuga?
Ei ole nii, aga teda võidakse liita luterliku kirikuga. Suurem osa liitub niiviisi luterliku kirikuga, osa aga ei liitu enam ja jäävad vaid meie liikumise liikmeteks. Meil ei ole abielu registreerimise õigust. Kui keegi meie liikmeskonnast abiellub, siis võib ta paluda abielu registreerima mõnd oma pastorist sõpra luterlikust kirikust või siis abielluda perekonnaseisuametis ja seejärel meie pastor õnnistab abielu.
Matustega on erinevaid praktikaid. Osa kogudusi lubab kasutada kiriku kabeleid matusteks, osa mitte. Kiriku suhtumine selles asjas on karm. Pastorina tegutsemise õigus on ära võetud nii Matti Väisäsel kui minul. Asjast räägitakse aga edasi.

Milline on teie liikumise suhe kirikusse?
Kirik soovitab, et lahkuksime. Arvatakse, et põhjustame segadust. Samas on kirikus pastoreid, kes arvavad asjadest samuti kui meie, aga kiriku juhtkond on meie vastu.

Kuidas hindate soomlaste usulisust?
Soome on vägagi ilmalikustunud riik. Veel natuke aeg tagasi oli soomlastel palju tugevam usuline veendumus kui nüüd, aga see on tugevalt langenud. Väike osa soomlastest usub vastavalt kristluse õpetusele, kuigi suurem osa soomlastest on kiriku liikmed. Selles suhtes pole Soome Eestist enam kaugel.

Mida tuleks teha, et inimesed jälle tee kirikusse leiaksid?
Peaasi on see, et kuulutataks Jumala sõna. See ei too masse kirikusse, kuid inimesed võtaks kirikut tõsiselt. Peaasi pole mitte see, et massid tuleks kirkusse, vaid et Jumala sõna kuulutataks ustavalt. Tore oleks, kui tuleks palju inimesi, aga see pole meie teha.

Kuidas suhtutakse kirikus teisitimõtlejatesse?
Kirikus räägitakse palju sallivusest, aga see tähendab alati sallivust ristiusuvastaste ideede suhtes. Konservatiivide vastu on kirik olnud vägagi sallimatu. Soome kirik pole monoliitne ja seal on siiski väga erinevaid seisukohti. Pigem on kiriku juhtkond ilmalikustumise suunda viiv. Siiani on praktiliselt kõik maksnud kirikumaksu. Soome kirikul on palju hooneid ja arvukalt personali ning kirik maksab pensione. Kirik on mures oma tuleviku pärast ja kardab, et liikmed ja ressursid kaovad. Seepärast püütakse maailmale vastu tulla ja meid, konservatiive, ei arvestata, sest meie oleme ikka kirikus. Kindlasti on tulemas mingi kokkukukkumine. Kui kiriku liikmeskond langeb ühiskonnas alla 50%, siis ilmselt tuleb tõsiseid probleeme, nii majanduslikku kui vaimset laadi. Soome rahvas ja kirik on loobumas kõige kallimast aardest – evangeeliumist.

Milline on misjonipiiskopkonna tulevik? Kas lahkutakse kirikust või jäädakse kirikusse?
Meil pole mingeid plaane, sest me pole neid soovinud. Raske oleks ette kujutada, et praegune olukord kestab kaua. Ilmselt kujuneb misjonipiiskopkonnast välja oma kirik. Selleks ei kulu kahtekümmend aastat, vaid pigem viis või kümme aastat.
Me ei ole kirikust lahkulöömise liikumine, aga meil on siiski üpris palju liikmeid, kes enam kirikusse ei kuulu, sest see pole vajalik. Me ei too Soome midagi uut, esindame seda luterlikku kristlust, mis on Soomes olnud alates usupuhastusest. Mitte meie pole muutunud, vaid kirik on muutunud.
Kaido Soom

Risto Soramies
Sündinud 13.12.1946
1972. aastast oli Saksamaal türklaste seas Soome kiriku misjonär, vahepeal Istanbulis misjonitööl
Ordineeritud 1985 Tampere piiskopkonnas misjonitöö pastoriks
2001 Soome teoloogilise instituudi õppejõud
2002–2012 Istanbuli luterliku kiriku pastor
Alates 2013. aastast misjonipiiskopkonna piiskop
Abielus, 4 poega, 10 lapselast
Elu moto: «Igavik ootab!»

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)