Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Soome kiriku väljakutsed tänapäeva ühiskonnas

19.11.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Oulu toompraost Matti Pikkarainen ütleb, et vaimulik on alati inimesele kättesaadav. Sanna Krook

Soome luterlik kirik on meie lähinaaber. Sageli ka selline naaber, kelle poole heidetakse kadestavaid pilke. Vaadates, kuidas tehakse Soome kirikus tööd, tekib mul sageli tunne, et meil on neilt nii mõndagi õppida.

Sageli pole küsimus üksnes rahas ja töötegijate hulgas, vaid ka suhtumises inimestesse ja soovis neid teenida. Kuid kuidas on korraldatud Soome kiriku vaimulik töö? Millega tegelevad kirikuõpetajad? Millised on kiriku vaimuliku töö peamised sihid? Kuidas toimuvad Soomes kirik­likud talitused? Nendele küsimustele vastuse saamiseks palusin intervjuu Oulu toomkoguduse toompraostilt Matti Pikkarainenilt.

Kui palju inimesi elab Oulu toomkoguduse piirkonnas ja mitu pastorit neid teenib?
Toomkoguduse piirkonnas on 21 000 elanikku ja neid teenib 6 vaimulikku. Kokku on kogudusel 30 töötajat.

Kuidas on vaimulike töö koguduses jagatud?
Kõik teevad kõike. Aga igaühel on ka oma vastutusvaldkond, mis on vajalik toetamaks teisi koguduse töötajaid. Üks pastor näiteks vastutab diakooniatöö eest ja annab selle töövaldkonna töötajatele nõu ning suhtleb ka ilmalike sotsiaalinstitutsioonidega. Teine vaimulik kannab hoolt misjonitöö eest ja piibliringide töö eest. Kolmas leerikooli ja kasvatustöö eest ning organiseerib ka koostööd koolidega. Neljas pastor vastutab noorte- ja lastetöö eest ning viies hingekarjane on ka tegev kasvatustöös. Mina juhin personali ja tegelen kogu töötajaskonnaga.

Mida teeb tavaline pastor?
Peab teenistusi. Keskmiselt igal kuuendal nädal on jutlus. Pühade ajal on jutlusi muidugi tihedamini. Jumalateenistust läbiviival pastoril on alati kaasa teenimas assisteeriv pastor. Armulauda aitavad jagada nii pastorid kui ka ilmikud. Leiba jagab ainult pastor, ilmikud vaid veini.

Mitu inimest on tavaliselt jumalateenistusel?
Keskmiselt on teenistusel 170–200 inimest. Suurimatel teenistustel on 1500 inimest, suvel on rahvast kirikus vähem ja siis on missal veidi üle 100 inimese. Meie toomkiriku eripära on selles, et peaaegu kõik kirikus olevad inimesed tulevad alati armulauale. Kuus aastat on meie kogudusel oma virtuaalkirik (www.virtuaalikirkko.fi ), kus jumalateenistus saadetakse internetti. Oulu toomkirik oli üks esimesi selliseid teenistuse netti panijaid nii Soomes kui ka kogu Euroopas. Idee on selles, et inimene, kes ei saa tulla kirikusse, saaks siiski jumalateenistust jälgida.
Olime seda pool aastat teinud, kui saime nii positiivse tagasiside, et otsustasime jätkata. Kui teenistusel on 200–300 inimest, siis neti teel vaadatakse seda 700–1000 arvuti vahendusel ning vaatajaid on seal arvuti kohta ilmselt rohkem kui üks. Ka vanadekodudes on jumalateenistusest interneti vahendusel osa saadud. Soov oleks tulevikus teha ka mobiiltelefoni teel korjandust, sest inimestel on selleks soov olemas. Aga siiani pole see õnnestunud maksuameti pärast. Tulevikus ehk saab sellest siiski asja.

Kuhu läheb korjandusest saadud raha?
Selle sihtrühma määrab enamasti kirikuvalitsus. Aga tuge saavad ka kiriku enda tegevus ja erinevad organisatsioonid ning koguduski saab ise määrata osa korjanduste eesmärke. Ainult kümmekond korjandust aastas läheb oma kogudusele kas diakooniatööks, vaeste toetamiseks või lastetööks. Siiani pole olnud vajadust kasutada korjandusi koguduse tavaelu tagamiseks. Selline vajadus on ilmselt väikestel kogudustel.
Kirikuvalitsus on suurendanud kogu aeg oma korjanduste hulka, aga väiksematel kogudustel on siiski vajadus saada osa rahast endale. Mitmele kristlikule organisatsioonile on kord aastas kogutav üldkiriklik pühapäevane korjandus suur osa aasta eelarvest ja see on neile väga oluline. Ka virtuaalkiriku mobiili teel läbiviidava korjandusega kogunenud raha läheks tulevikus samaks otstarbeks nagu pühapäevase kirikus tehtava korjandusega saadud summa. Korjandus tähendab solidaarsust: need, kelle majanduslik olukord on parem, toetavad neid, kellel on raskem toime tulla.

Kui palju on Soomes pastoril aastas kiriklikke talitusi?
Talituste hulk kõigub suuresti. Meil sureb 200 inimest aastas ja need maetakse kiriklikult. See teeb 40 matust aastas pastori kohta. Ristimisi on pastoril keskmisel 20–30 aastas (toomkoguduse kesklinna-piirkonnas elab rohkelt vanemaid inimesi või neid, kellel veel peret pole). Laulatusi on aastas 30–40 pastori kohta. Suviti on laulatusi päris palju: ühel pastoril võib olla nädalavahetusel 4–5 laulatust.
Talituse kohta tuleb soov kas kantseleisse või otse pastorile. Pastor võtab siis ise inimestega ühendust ja lepib kokku kohtumise enne talitust. Eesmärgiks on neid inimesi kodus külastada. Vestluse eesmärgiks on tutvustada inimesele talituse kulgu ja sisu. Sellest olulisem on siiski hingehoid ja isiklik dialoogiline suhe. Inimesega vesteldakse tema elust ja ollakse talle toeks.
Ristimise puhul tähendab see rõõmu jagamist. Leina korral on abi väga oluline. Mõned pastorid on ka talituse järel inimestega ühendust hoidnud, tuntakse huvi, kuidas elu läheb. Ka ristitute peresid kutsutakse kord aastas kokku. See võib toimuda mõnel missal ja pärast võidakse istuda koos kohvilauas.

Kuidas on ristimised Soomes korraldatud?
Umbes 90% ristimistest toimub kodus. Viimasel ajal on hakatud rohkem ristima ka kirikus. See rõhutab ristimise tähendust. Pärast talitust on koguduse ruumes parem ka kohvi-torti pakkuda. Kui laps sünnib, saadetakse haiglast selle kohta teave kohalikku omavalitsusse, kust see tuleb automaatselt ka kogudusele. Kogudus saadab vanematele kirja, see tagastatakse linnavalitsusele, kui last ei ristita, aga üle 80% lastest ristitakse.
Vanemad täidavad ankeedi, milles märgivad ka lapse nime, ja annavad selle pastorile ristimise eel. Pastor toimetab selle edasi kantseleisse, kust see läheb elanikkonna registrisse, mida haldavad nii riik kui kirik. Kirik on püüdnud ristimist ja nimepanemist eraldada, aga rahva teadvuses on nime andmine ja ristimine ikka seotud. Laps ristitakse esimese kahe elukuu jook­sul ja nimi öeldakse pidulikult esimest korda välja ristimisel.

Millised on Soome ristimistavad?
Ristimiskleit antakse tavaliselt peres edasi, sageli on sellele tikitud eelnevate ristitute nimed. Vanimatel ristimiskleitidel on nelja põlvkonna nimed. Üks ilus komme oli selline, et ema pulmakleidist tehti lapse ristimiskleit, mis seejärel läks põlvest põlve edasi. Ka ristimisvaagnad on kodudes olemas ja sealgi on ristitute nimed peal. Ristimisküünlaid annab kogudus ristitavatele 1990ndatest. Nüüd saab igaüks ristimisküünla kingiks. Lapsele kingitakse ka väike raamat. Praegu annab toomkirik kandekoti, millel on lause «Sangad, mis kannavad» – see tähendab, et kirik ja selle sõnum kannavad inimest tema elus.

Kui palju selline suure kingituste hulgaga ristimine ka maksta võiks?
Kõik kiriklikud talitused on Soomes tasuta. Meil olid need 40ndatel ja 50ndatel tasulised, nüüd aga teeme kõike tasuta. Kirikuseadus keelab tasu võtmise. Peaasi, et inimene saaks osa Jumala sõnast. Inimesed maksavad meil palgast 1,25% kirikumaksu ja selle eest peavad saama talitusi ja kasutada tasuta ka koguduse ruume.

Mis saab nendest inimestest, kes kirikusse ei kuulu? Kas neile on ka vastavad ilmalikud riitused loodud nagu Eestis?
Kirikusse mittekuuluvaid inimesi võib kiriku seaduse kohaselt matta juhul, kui surnu pole avaldanud soovi, et teda ei tohi kiriklikult matta. Neid maetakse sel juhul samal viisil kui koguduseliikmeid. Kirikusse kuulub 78% inimestest ja need maetakse kiriklikult. Kirikusse mittekuuluvatest inimestest maetakse 25% kiriklikult ja muudel puhkudel on ilmalik kõneleja, kes tuleb tasu eest kõnelema. Koguduse ruumides pole meil lubatud ilmalikke matuseid läbi viia. Mõned üksikud inimesed ei soovi aga mingit talitust.
Viimased 10–15 aastat on Soomes üritatud korraldada Prometheuse laagreid, mis peaksid korvama kiriklikku leeri. Need pole aga õnnestunud, seal osaleb kogu Soome peale 50–60 inimest aastas. Seevastu leerikool on väga populaarne ja seal käib 85% Soome 15aastastest noortest. Peale eelmainitu on ristimise korvamiseks loodud ilmalik nimepanemise tseremoonia, mis pole samuti eriti populaarne. Ikka soovitakse mingit riitust.

Kuidas saab inimene pastoriga kokku?
Kirikuõpetajad on kantseleis, nende telefoninumbrid on avalikud. Pärast teenistust on võimalus pastoriga vestelda. Varem tuldi rohkem hingehoidlikele vestlustele, nüüd on see vähenenud.

Millised on uuemad arengud Soome kirikus?
Positiivne areng on selles, et kui 90ndatel olid pulmad väga suured ja kallid, siis nüüd on laulatamine lihtsam. Kirikutes korraldatakse näiteks pulmahetki, kuhu saab lihtsalt kohale tulla ja abielluda. Ühel sellisel pulmahetkel laulatati meie kirikus 44 paari. See näitab, et abiellumine on inimeste jaoks oluline.
Samuti on ristimispäevi, mil tullakse lapsega kirikusse. Meil on korraga ristitud 16 last. See näitab, et inimesed soovivad olla meie lähedal. Ja kirik pakub omalt poolt lähedust. Teine positiivne tendents on see, et noori täiskasvanuid on kirikusse juurde tulnud. Meie kirikus on lastenurk, kus saadakse olla koos lastega ja jälgida jumalateenistust.
Kaido Soom

Matti Pikkarainen
sündinud 2. juulil 1953.
Ordineeritud Oulus 1978.
Töötanud Oulu toomkoguduses õpetajana, Oulu koguduste liidus ja kaheksa aastat Oulu toomkapiitlis. Toompraost aastast 2007.
Harrastused: jahipidamine, golfi mängimine ja suusatamine, lugemine, maalimine.
Matti Pikkaraineni alluvuses on 30 töötajat.
Abielus Maija-Liisa Pikkaraineniga, kolm last.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)