Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Soome kirik valguskiireks nõukogude aja pimeduses

29.11.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Alfred Toominga pühitsemist peapiiskopiks Tallinna toomkirikus toimetas Soome kiriku peapiiskop Martti Simojoki 9. juunil 1968. aastal. Mõlemad pildil keskel. EELK Konsistooriumi arhiiv

Mõeldes Soome Vabariigi 100. aastapäevale meenuvad vast igale eestlasele arvukad kontaktid põhjanaabritega.

Need kontaktid on alati olnud tugevad ja tihedad ning iga ajajärk meie rahvaste ajaloos on andnud neile oma erilise kuju. Kõige keerulisem oli selliseid kontakte hoida ja arendada ajal, mil Eesti oli okupeeritud Nõukogude Liidu poolt. Sel ajal tunti rõõmu igast väiksemastki kontaktist. Need sündisid ja arenesid ajal, mil Martti Simojoki (1908–1999) oli Soomes peapiiskopiks.
Martti Simojoki ajajärku Soomes on uurinud Pekka Niiranen, kelle raamatut „Martti Simojoki – kirkon ääni“ (Helsinki 2008) refereerime Soome 100. aastapäeva silmas pidades. Simojoki oli aastatel 1959–1964 Helsingi piiskop ja seejärel 1964–1978 Turu peapiiskop. Sel perioodil jättis ta oma tugeva jälje hõimurahvaste omavahelisse suhtlusse.
Martti Simojokil olid 1960ndatel Eesti eksiilkirikuga kontaktid ja ta kohtus Soomes mitmel korral Välis-Eesti kiriku piiskopi Konrad Veemiga. Simojoki oli 1963. aastal Helsingis toimunud Luterliku Maailmaliidu üldkoosoleku ajal selle asepresident. Koosoleku üks teema oli seotud Eesti ja Läti luterlike kirikute liikmelisusega.
Nimelt olid need kirikud 1962. aastal võetud LMLi liikmeskirikuteks ja seda hoolimata vastavate eksiilkirikute vastuseisust, kes kartsid, et need kirikud ei ole oma otsustes vabad ja tegutsevad Nõukogude Liidu eesmärkide kohaselt. Osaliselt just tänu Simojoki tegevusele said Eesti ja Läti luterlikud kirikud LMLi liikmeks: selle otsuse poolt oli 240 Helsingi koosolekul osalejat ja vastu vaid 13 delegaati (Niiranen 2008: 194–196).
Simojoki reisis 1964. aastal Nõukogude Liitu, kus ta viibis nii Leningradis kui ka Eestis ja Lätis. Eestis oli oluline kohtumine peapiiskop Jaan Kiivit seenioriga (Niiranen 2008: 198–201).
Järgmine peapiiskop Simojoki oluline reis Eestisse oli aastal 1968, mil ta seadis Tallinnas ametisse EELK peapiiskopi Alfred Toominga. Simojoki rõhutas oma kõnes Toomingale, et inimesi tuleb juhtida Jee­suse juurde raskustest hoolimata ning kristlaste ülesanne on ühiskonnas kaitsta usuvabadust ja südametunnistusvabadust.
Simojoki pidas president Urho Kekkoneni eeskujul osa kõnest eesti keeles. See liigutas kuulajaid eriliselt. Simojoki Eestis viibimist käsitles ka nõukogude ilmalik meedia. Simojoki ja Toominga vahelised sidemed püsisid kuni 1977. aastani, mil Tooming suri. Tooming pidas Simojokit oma vaimulikuks isaks. Simojoki omalt poolt püüdis olla kursis Balti kirikute olukorraga.
Läti ja Eesti peapiiskoppe kutsuti Soome külla ja see mõjus riigi juhtkonnale Moskva juba veidi ärritavalt. Kekkoneni viisil püüdis Simojoki hoida suhteid Moskvaga korras, et olla Nõukogude Liidus elavate hõimurahvastega kontaktis ja et need rahvad saaks vabaduse elada oma vaimulikku elu (Niiranen 2008: 397–398).
Ilmselt olid sellised kontaktid soomlastega Eesti elanikele väga olulised ja andsid meile pildi vabast maailmast ning selle kaudu valmistasid teed Eesti taasiseseisvumisele.
Kaido Soom

Pildigalerii:

Simojoki_raamat

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)