Esileht » Uudis » Uudised »

Soome ja Eesti kiriku­juhtide kohtumine

22.02.2017 | | Rubriik: Uudised

Delegatsioone juhtisid peapiiskop Urmas Viilma (paremal) ja peapiiskop Kari Mäkinen. Kalle Kõiv

Tallinnas toimus 13.–14. veebruaril Eesti ja Soome luterlike kirikute kirikuvalitsuste kõrgetasemeline kohtumine.

Soome kirikuvalitsuse delegatsiooni eesotsas oli peapiiskop Kari Mäkinen.
Konsistooriumis toimunud nõupidamisel andis peapiiskop Urmas Viilma ülevaate Eesti kiriku hetkeolukorrast ja uutest väljakutsetest.
Kahte päeva mahtus lõuna Soome saatkonnas suursaadik Kirsti Narineni juures; kohtumine riigikogu I aseesimehe Enn Eesmaaga ja Tallinna raekojas Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvartiga, õhtusöök peapiiskop Viilma kodus. Kohtumispäevad päädisid Peeteli sotsiaalkeskuse külastamisega, kus tegevust tutvustas Mati Sinisaar.
Eesti Kirikule andis intervjuu Soome kiriku peapiiskop Kari Mäkinen, et jagada oma muljeid ja kogemusi.

Mis puudutas teid Eesti reisi vältel enim?
Kari Mäkinen: Avatud vestlus mõlema kiriku olukorrast ja luterlikust osadusest (kommunioon) ning külaskäik Peeteli kirikusse.
Soome ja Eesti kiriku vahel kirjutatakse maikuus alla koostööleping. Miks selline leping on nüüd tähtis, kui meil on juba 25 aastat edukalt toimiv koostöö?
Leping vaatab tulevikku. Seal kirjutatakse paberile see, mis on reaalsus. Sellega kinnitavad mõlemad kirikud oma soovi jätkata ka tulevikus koostööd.
Mis on kõige olulisem Soome ja Eesti kiriku koostöös?
Oluline on, et koostöö toimub mitmel viisil ja mitmel tasandil. Kumbki kirik püüab oma kontekstis vastata väljakutsetele ja küsimustele. Mida paremini me tunneme teineteist, seda paremini mõistame teineteise olukorda.

Millised on praegu Soome kiriku töös kõige olulisemad rõhuasetused?
Kirik elab oma koguduste põhitöös: mitmekülgsemaks muutuvas jumalateenistus­elus, inimese elu pöördepunktidega seotud kiriklikes talitustes, kasvatustöös, leerikoolis, üha olulisemale kohale tõusvas diakoonia- ja hingehoiutöös.
Viimaste aastate areng on rõhutanud kahte tegurit: ühest küljest isiklikes kontaktides ja vestlustes toimuvat inimeste küsimuste analüüsi ja teisalt kommunikatsiooni. Sellal kui avalikkuse kasvav roll asetab kommunikatsioonile üha suuremaid nõudmisi (kaasa arvatud sotsiaalmeedia), kasvab vajadus võrdse ja silmast silma toimuva dialoogi järele.
Sisserände temaatika ja pagulastega seotud väljakutsed tõstavad kiriku olemust jagamatu inimväärikuse kaitsjana; see on ühendanud kirikut ja rikastanud kirikuelu.

Ja probleemid?
Rahvastiku ränne kasvab nii riigi sees kui riikide vahel. Kultuuriline ja väärtushinnangute diferentseerumine pole väljaspool kirikut toimuv protsess, see toimub kirikus. See esitab väljakutseid erisugususe mõistmiseks.
Lisaks kultuuri- ja tegevuskeskkonnale tulevad koguduste erinevused esile ka majanduslikus võimekuses. Osa kogudusi saab hästi hakkama, teised on raskustes.
Oleme harjunud elama jõuka kirikuna, kellel on palju palgalisi töötajaid. Nii ei pruugi tulevikus tingimata enam olla. Mingit dramaatilist muutust pole näha, kuid kirikulaeva tuleb aeglaselt suunata koguduse­elu suunas, mis ei ole seotud tööjõuvaruga.

Kuidas kirik saab teie hinnangul tegutseda sekulariseerumise vastu?
Sekulariseerumine on mitmetahuline. Arengud pole kunagi ühesuunalised. Kiriku ja usu roll on muutunud.
Kirikul on vaja vaadata peeglisse ja küsida, milline on olnud meie roll nendes arengutes, mida peame negatiivseteks. Kas äkki oleme teadmatusest või enesesse tõmbumisest põhjustanud ummikseisu. Kirik peab tulevikus tegema oma põhitööd nii nagu nüüd, aga paremini.

Millistena näete kiriku ja ühiskonna suhteid?
Kirikul on ühiskonnas kolm rolli. Esiteks on kirik usuline osaduskond. Pidades kinni sellest identiteedist toob kirik ühiskonda sellise perspektiivi, mida muud institutsioonid ei anna. Palvetav, armu ja armastuse jõul elav kirik on sellisena ühiskondlik mõjutaja.
Teiseks kirik mõjutab ühiskonda oma tegevusega. Kogudused on erinevates võrgustikes oma kasvatusalase, diakoonilise ja hingehoidliku tegevuse läbi ja kannavad oma tegevuse kaudu hoolt inimeste hea elu eest.
Kolmandaks kirik osaleb ühiskondlikus avalikus diskussioonis. Selles toetub kirik oma alusele ja sellele kokkupuutepinnale, mis tal on oma töö kaudu inimeste argieluga. Kirik ei või enam õpetada muud ühiskonda, aga võib osaleda diskussioonis ja tuua oma, ka kriitilise hääle kuuldavale.
Kõik kolm eeldavad seda, et koostöö ja kontaktid toimivad. See kinnitab, et kiriku hääl kostab ühiskonnas.

Milline on Soome peapiiskopi vaimulik elu? Millest saate jõudu?
Vaikus, peatumine. Minu töökabinetist avaneb vaade kõrvalasuvale kabelile, mille altarit vaatlen meeleldi. Altari kohal on tekstiilikunsti teos, mille nimi on Värav. Minu jaoks on see pilt väravast, mis viib selle elu kiiruse ja töö keskelt Jumala tõelisusse. Kõik ei ole siin.
Püüan olla dialoogis piiblitekstidega, aeg-ajalt ja sageli omaette. Ma ei püüa tekste seletada, üritan leida iseennast Piibli inimeste seast. Mida rohkem loen, seda vähem kujutan end juhtivana, mõistvana, teadvana. See annab rahu.
Lähedaste inimeste antav jõud, tugi ja rõõm on korvamatu.
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)