Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sõnum tõelistele meestele

25.08.2006 | | Rubriik: Arvamus

Eelmisel esmaspäeval  ilmusid Tallinna tänavatele plakatid kirjaga
«Bordellis käimine on sama hea kui jahipidamine loomaaias», mis alustavad
Eestis suuremat kampaaniat inimkaubanduse 
ja seksiostu vastu.

Kampaania organiseerijaks on Eesti
Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT), kel praegu käsil mitu samateemalist
projekti. Käimasolevgi hõlmab peale Eesti veel ühtteist Euroopa riiki.

Kui plakati esimene lause toob naeru näole,
siis järgmises seisab sõnum: «Tõeline mees ei osta seksi». Märksa tõsisem ja
selge suunitlusega.

«Tahame oma kampaaniaga panna Eesti mehi,
kellel kõigil on ema, enamikul ka õed ja/või tütred, mõtlema selle üle, kas
tõelise mehe väärikusega sobib kokku naisekeha ostmine,» öeldakse keskuse
koduleheküljel kampaania algusnädalal ilmunud teates. Võrdlus seksi ostmise ja
loomaaias jahi pidamise vahel olevat aga pärit ühe Eesti noormehe suust, kes
bordellikülastamist igati taunib.

Eesti uurimus ja Rootsi kogemus

Suve hakul avalikustati Eesti Avatud
Ühiskonna Instituudi uuring prostituutide olukorrast Eestis. Iris Pettai
artiklist kultuurilehes Sirp (9. juuni 2006) selgub, et Eestis on umbes 3000
prostituuti, sellega ületab Eesti prostituutide suhtarvult Euroopa keskmise
ligi kaks korda (Rootsi näitaja 7 korda, Soome ja Norra oma 3 korda).

Eelnimetatud uuring kummutab osaliselt ka
levinud arusaama, et prostitutsiooni puhul on tegemist vabatahtliku tegevusega.
Ja ehkki otsest sundi esineb värbamisel tõepoolest harva, on tegurid, mis
enesemüümise teele viivad, siiski kaudselt sunduslikud. Uuringu analüüsis
tuuakse välja  madal või poolik  haridus, elukutse puudumine, suutmatus end
tööturul müüa, vägivald lapsepõlves, varane seksuaalelu, vägistamised,
alkoholi- ja narkosõltuvus.

Isikuomadustest tuuakse välja naiivsus ja
riskilembus. 70% Eesti prostituutidest on venelannad, enamikul pole Eesti
kodakondsust. Prostitutsioon on peamiselt Ida-Virumaa ja Tallinna probleem,
sest kolmveerand prostituutidest elab just nendes piirkondades.Seitse aastat
tagasi, 1999. aastal keelustati Rootsis seksiost ja prostitutsioon on
kuulutatud naistevastaseks vägivallaks. Et sellele eelnes 25 aastat tõhusat
selgitustööd elanike seas, on 80% elanikest seksiostu keelustamise pooldajad.
Üles on kasvanud põlvkond, kes taolised arusaamad on omaks võtnud ja neid oma
eluväärtustena propageerib.

Kui küsida tavalise eestlase seisukohta,
saab vastuseks tõenäoliselt stereotüüpse arusaama prostituudist kui maailma
vanima elukutse esindajast ja veendumuse, et nii see ka jääb.

Nooremad ja küünilisema maailmavaate
esindajad rõhutavad arvatavasti lõbumajade tervendavat rolli: see hoiab koos
perekonda, kus mehel on kõrgendatud seksuaalvajadused, aga tõre abikaasa.
Kainelt kaalutlejad lisavad ehk tõsiasja, et tegemist on tööturu ühe
valdkonnaga (ehkki illegaalsega) ja majandusharuna on kasulik ning tasuks
kaalumist see legaliseerida.

Allkirjade kogumine

Märtsis jõudis teabekanaleisse kaks olulist
selleteemalist sõnumit. Rahvusvahelisel naistepäeval (8. märtsil) avaldati
Eesti Päevalehes riigi- ja kultuuritegelaste üleskutse mõista hukka
prostitutsioon ja selle tarbimine. 33 allakirjutanu seas on näiteks
sotsiaalminister Jaak Aab, vaimulik Jaak Aus, vanemkaplan Jaanus Kangur,
emeriitarst Heino Noor.

Mõni päev hiljem (13. märtsil) oli
infoagentuuride uudisveergudel teade sellest, kuidas Euroopa parlamendi liige
Marianne Mikko, Euroopa sotsiaaldemokraatliku Naisühenduse president Zita
Gurmai ja jalgpallur Martin Reim kogusid Pärnus allkirju naiste massilise
kaubitsemise vastu Saksamaal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal.

Viimatimainitu oli osalemine
üle-euroopalises aktsioonis. Samuti nagu käimasolevgi plakatikampaania, mis
hõlmab mitut Euroopa riiki ja mille käigus püütakse tõsta elanikkonna
teadlikkust inimkaubandusest.

ENUT koos organisatsiooniga Coalition
Against Trafficking In Women (CATW) viib läbi projekti «Seksitööstuse
legaliseerimise ja dekriminaliseerimise vastustamine, keskendudes nõudlusele».
Projekt, mille koordinaatoriks on Ilvi Jõe-Cannon, hõlmab Eestit, Lätit ja
Leedut ning seda rahastab USA valitsus.

Projekti käigus moodustatakse erinevate
valdkondade spetsialistidest ja institutsioonide esindajates Eesti-sisene
võrgustik ning antakse välja prostitutsiooni nõudluse teemaline
käsiraamat.  Ilvi Jõe-Cannoni koostatud
teatmik  «Prostitutsiooni nõudluse
tagamaad ja tegelikkus» (eesti, vene ja inglise keeles) ja plakatid on tasuta
saadaval Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuses Tallinna Ülikooli peahoones.

ENUTil on kavas korraldada eeloleval
sügisel sama kampaania raames ka inimkaubanduse probleeme tutvustavaid
infoseminare kõikjal Eestis. Sihtgrupiks kohaliku omavalitsuse liikmed,
haritlased, avaliku korra tagajad ning kirikuõpetajad. Niisiis pole teiste
arvamusliidrite ja hoiakute kujundajate kõrval seekord kirikut unustatud.
Iseasi, kas ka kirikutegelased seda sama tõsiselt võtta suudavad.

Kas kirikul silmad seotud?

Eesti Kirikute Nõukogu juures tegutseb
eluväärtuste ümarlaud, kus eelkõige on tegeldud aidsi- ja aborditemaatikaga
ning esitatud olulisi seisukohti. Muu hulgas on läbi viidud mitu koolitust,
kuid nendegi sõnumiks on elu väärtustamine, noorte seksuaalkäitumine ja
tervishoid.

Loenguid täiendavad infovoldikud, millest
on tehtud kordustrükkegi. EKNi projektijuht Kaia Kapsta esindab Eesti Kirikute
Nõukogu ka ENUTi poolt ellu kutsutud prostitutsiooni- ja inimkaubanduse
teemalises ümarlauas.

2005. aasta suvel pöördus EKN vabariigi
valitsuse poole inimkaubanduse ja prostitutsiooni küsimuses. Tehti ettepanek
võtta vastu prostitutsiooni tarbimist keelustav seadus.

Kristlikku armastust ja halastust ning
mõistmist jagav kirik pole Eestis aga konkreetsete sammudeni jõudnud. «Minule
teadaolevatel andmetel meie kirikutel ei ole abiprogramme inimkaubanduse
ohvriks sattunud naistele,» nendib Kaia Kapsta vastuseks küsimusele, kuidas
meie kirikud osalevad taolises liikumises. Ja möönab, et teema on selline,
millega tuleks tegelda.

Tuleb loota, et naisuurimuse- ja
teabekeskuse kampaania jõuab siiski ka kirikute juurde. Ja sealt ehk edasi
kogudustesse ja kodudesse kasvatusprintsiipide esiritta. Ehk on nüüd just õige
aeg alustada selgitustööd, mille vilju loodetavasti uhkusega saame nautida
alles aastakümnete pärast.

Lea Jürgenstein

Mõte

Narva koguduse õpetaja Villu Jürjo:

Minu teada pole Ida-Virumaal kirikutel ja
kogudustel prostitutsiooni teemaga tegemist olnud. Eestikeelse elanikkonna seas
pole probleemi, küll venekeelsete seas. Aga Narvas on suur naiste ülekaal,
tööandjaid vähevõitu. Võib-olla on see nende naiste viimane leivatükk, mis
tahetakse käest rebida. Teisalt saaks kirik alati aidata. Antud situatsioonis
sellega, et võtaks vastutuse luua uusi töökohti. Siin on aga kirik saamatu.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)