Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sõnum kuulutab uue algust

23.03.2016 | | Rubriik: Jutlus

Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.
(Ho 6:1-3)

Jumala teod saavad meile tihti nähtavaks ja kogetavaks väliselt ebasoodsates oludes ja kriiside keskel. Või kriiside kiuste?!
Prohvet Hoosea nägijapilk saab teritatud suurte poliitiliste ja usuliste kriiside keskel ja kaudu. Hoosea kutsuti prohvetiks u 750. a eKr. Ta lõpetas oma tegevuse u 722. a eKr ehk vahetult enne tema kodumaa, Iisraeli kuningriigi (10 põhjapoolse suguharu ala) vallutamist Assüüria impeeriumi poolt. Hoosea tegevusaega jäi seitsme Iisraeli kuninga valitsemine. Kõik nad olid kuningad, kelle iseloomustuseks öeldakse Piiblis, et nad «tegid kurja Issanda silmis».
Põhjapoolse Iisraeli ja lõunapoolse Juuda kuningriigi vahel olid omad vastuolud ja naaberriikidega (sealhulgas Assüüriaga) püüti luua koalitsioone nii koos kui üksteise vastu. Poliitiliste mängude lõpptulemuseks oli ikkagi katastroof, maa vallutamine ja elanikkonna küüditamine. Prohveti sõnum vastandus sellele kõigele ja kutsus pöördumisele ning ustavusele Jumala suhtes. See tegi tema, nagu teistegi prohvetite elu keeruliseks.
Ka Hoosea isiklik elu oli äärmiselt keeruline. Ta kuulutas prohvetlikult oma eluga, sest ta abikaasa oli abielurikkuja ja sümboliseeris nõnda Iisraeli rahva truudusetust Issandale.
Läbi prohvetikutsumuse aastakümnete on Hoosea ülesandeks siis kuulutada karistust ja kohut, olles isegi selle Jumala kohtumõistmise sümboliks, hädas ja häbis olles.
Ometi pole Hoosea sõnum lootusetuse sõnum, teadaandmine poliitilise ajaloo paratamatust kataklüsmist ja katastroofist, teadaanne häbiväärsest lõpust. Ta kuulutab ka uue alguse võimalusest, parandamisest ja haavade sidumisest. Veel enamgi – surmast väljatulekust, kevadise vihma sarnasest värskendusest ja elust.
See ongi prohvetluse ja kogu piibelliku kuulutuse paradoks. Kõnelda reaalsusest silmi peitmata, nimetades asju nende õigete nimedega. Vahetevahel väga häbiväärsete ja karmide nimetustega. Patt, ustavusetus, kurjus ja isekus leiavad selles kuulutuses paljastamise. Kuid samas uut elu ja lootust pakkudes. Käsuseadus ja evangeelium, nagu luterlikus traditsioonis tavaks öelda, käivad siinkohal käsikäes. Surm ja elu seisavad teineteisele väga lähedal.
Jumal mõistab kohut, karistab. Aga sellena, kes on oma rahva igaveseks omaks võtnud, enese külge liitnud. Isegi siis, kui see rahvas tundub olevat imestamapanevalt põikpäine ja taipamatu. Rikkudes Issanda seadust ja murdes talle truudust.
Nõnda siis Jumal «on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid». Ka siis, kui me seda ise taibata ei oskagi. Kristlikul kirikul tänapäeval on sestsamast vana Iisraeli kohta lausutust õppida. Õieti arvavadki vanaaja kirikuisad, et suuremalt jaolt on kogu Vanas Testamendis sisalduv eeltähenduseks või ettekuulutuseks Uue Testamendi ajal toimuvale. Nii haaravad nad kinni ka tõotusest: «Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees.» Sidudes selle tõotuse Jeesusega, tema kui Kristuse ülestõusmisega surnuist kolmandal päeval.
Nüüdisaegne eksegees, piibliseletus, ei luba küll tõmmata nii otseseid paralleele, kuigi mõistab vana ja uue lepingu vahelist tõotuse ja täidemineku seost. Kuid prohvetitega vaimus kaasa uidates ja kirikuisadega soostudes, samuti eksegeesi meetodeid kasutades saame kogeda siiski tervikust suuremat osa.
Mida me lõppkokkuvõttes ei tea, vaid vastu võtame ja tunneme. «Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat» – see on isikuline ja lähedane suhe. Kogu meie olemist hõlmav ja uueks tegev. Kristus on surnuist üles tõusnud ja uuendab kogu loodu. Ka meid, patuseid, tihti taipamatuid ja teinekord imestamapanevalt põikpäiseid inimesi. Sellest tasub ja tuleb taas kinni haarata. Usus ja ustavuses Temale. Tähele pannes aega, milles elame ja mis ei tarvitse väga erineda Iisraeli rahva ajaloolisest kogemusest languses ja tõusus.
Selle kõige juures on paslik tähele panna ka apostli sõna tänasest vana kiriku epistlist: «Teie kiitlemine ei ole hea. Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks? Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad; sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud.» (1Kr 5:6–7)

Teder,Tauno2

 

 

 

 
Tauno Teder,
Häädemeeste koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)