Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Sõnal on vägi

13.03.2013 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Kaitseväes pööratakse selgele eesti keelele suurt tähelepanu, kinnitab kaitseväe vanemkaplan major Gustav Kutsar (48).

Gustav Kutsar on õnnelik vanaisa, kuna saab oma viie lapselapsega kõnelda emakeeles. Samas keeles, millega ka oma ema, abikaasa ja nelja lapsega. Seda olukorras, kus väljaränne ja ingliskeelse kultuuriruumi pealetung puudutavad vaat et iga teist leibkonda Eestis.
Lapselast põlvele võttes tunneb ta heldimust endale aru andes, et vaid ühes keeles suudab ta ennast sajaprotsendiliselt arusaadavaks teha ja kallite mõttekäike mõista. Hoolimata sellest, et vanaisana lahutab teda lapselapsest põlvkond, et keel areneb ja iga sugupõlv võtab omaks uusi sõnu.
Emakeelepäeval juhib Gustav Kutsar mõtted keele tähtsusele ja tähendusele. Emakeelt peetakse peaaegu sama iseendastmõistetavaks kui hingamist ja olemist. Süviti asutakse juurdlema alles siis, kui temast vajaka jääb. Nii nagu iga väärtuse puhul – kui see on ohus, tõttame jõudu kogudes päästetööle. Mõelgem väliseestlusele, kuidas rahvuskaaslased eemal Eestist võõra keele kiuste suutsid esivanemate keele säilitada ja edasi pärandada.
Samuti muutub keel tähtsaks, kui selle kasutamisest sõltub oluline. Nii on kaitseväes kasutatavast militaarkeelest välja roogitud kõik ülearune: käskluse mõistmine peab olema absoluutne, sõjalise konflikti piirkonnas sõltub sellest sõna otseses mõttes elu ja surm. «Pead kontrollima, mida ütled ja kuidas seda teed, sest sõnal on jõud, mis võib üles ehitada, aga ka kaost luua,» rõhutab kap­lan Kutsar, kes on sõna väge tajunud nii koguduseõpetajana, kaitseväekaplanina, kõrgkooliõppejõuna kui pereisana.
Vähem kui saja aastaga arenes eesti keel kultuurkeeleks. Kutsar toonitab sõjaväe rolli selles. Nii nagu igal erialal on teabe ühetähenduslikuks edasiandmiseks vaja oskuskeelt, on see vajalik ka kaitseväes.
Gustav Kutsar, doktorant Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudis ja tsiviil-militaarsuhete lektor kõrgemas sõjakoolis Tartus, väidab, et eestikeelne militaarsõnavara võimaldab seda, sest igale ingliskeelsele terminile on omakeelne vaste olemas.
«Nõuan oma üliõpilastelt emakeelt ning püüan ka enda veatut keelekasutust jälgida,» tunnistab ta. Hoolimata sellest, et tunneb ajuti end mitmesse keelkonda kuuluvana, sest NATO ametilikuks töökeeleks on inglise ja prantsuse keel. Sõjalise struktuurina nõutakse NATOs terminite täpset kasutamist, kuna väärkasutus võib viia vääritimõistmiseni. Seda põhimõtet tuleb arvestada ka emakeelde tõlkimisel.
Muheldes vahendab ta kaitseväes tuntud juhtmõtte: kap­lan räägib, aga lühidalt! Aastatega on talle selgeks saanud, et tegemist pole sõnaõigust piirava, vaid hoopis tulemuslikumale kasutamisele suunava juhisega: «Paneb kaaluma iga sõna, sättima keelt nii, et väheste tähemärkidega saaks sõnum edasi antud.»
Nii mõjutab kaitseväes omandatu õp Kutsari sõnaseadmist ka kirikukantslisse jutlust pidama minnes. Vähem võib olla rohkem, tõstab ta militaarsüsteemis omandatu meeleldi tsiviili. «See vähendab kirikus ohtu nn kaanani keelt pruukida,» nimetab vaimulik, kuidas puhast emakeelt kõneldes vältida ohtu, et jutlus kirikulisele võõraks jääb ja ei kõneta.
Liina Raudvassar

Gustav Kutsar emakeelest
Emakeel saab alguse ema ja lapse suhtlemisest,
on Jumala and, mida peab väärikalt hoidma,
omab jõudu, mis võib üles ehitada ja lammutada,
aitab suhelda, edasi anda käske, keelde, tänu, palvet, rõõme, muresid.
Emakeele kasutamisel tuleb ennast kontrollida, mida ütled, arvestama tagajärgi.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)