Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Sõnal on vägi

29.10.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Nüüd on siis ka Eestis toimunud koolitulistamine. Hukkus Viljandi Paalalinna kooli õpetaja. Avaldame siinkohal kaastunnet hukkunu omastele ja soovime meelekindlust kooliperele. Halastaja Isa, kõige lohutuse Jumal olgu teiega!
Mis viis nooruki sellisele äärmuslikule teole? Vastust pole. Aga see, et teated maailmas valitsevast vägivallast ja terrorismist tulevad pea igal päeval meile koju kätte, andis aimu, et ka siinmail võib millalgi juhtuda traagilisi sündmusi.
Üha sagedamini on kõneaineks suhtlemisprobleemid, eetikakoodeksi vajalikkus, üksteisest mööda rääkimine, üldine käitumiskultuur, kuritegevus, sõda.
Vast on õigus nendel, kes väidavad, et sotsiaalvõrgustikus suhtlemine on mõjutanud olulisel määral inimeste sõnakasutust. Elektronkirja valmimine ja selle ärasaatmine vältab vaid sekundeid. Sisusse süvenemiseks ja järelemõtlemiseks ei kulutata enam aega. Sõnavalik aga mõjutab ka käitumist.
Vanasti öeldi, et hea sõna võidab võõra väe. Aga juhtub sedagi, et kirjutatu või väljahõigatu lõikab adressaati teravalt ja sügavalt. Valusalt ja solvavalt. Tekitab riidu ja tüli, viha ja vaenu. Vanasti andis solvumine põhjust kinda viskamiseks ja duellile kutsumiseks. Rüütel ei võinud endale lubada voorimehe käitumist ja mõisapreili puhul ei tulnud kõne alla labane kõnepruuk. Kohati oli see elu ja surma küsimus.
Sõna peab teenima õiglust, teenima tõde. Alati ei ole see kõigile meeldiv. Prohvetite hüüded olid karmid, aga nad olid ajendatud eesmärgist hoiatada rahvast. Manitseda väärsammude pärast ja juhtida inimesi Jumala austusele ja tema tahte täitmisele. Martin Lutheri kõned ja ütlemised olid kohati väga mahlakad ja rammusad. Tollel ajal ei imestatud selliste väljendite üle, küll aga tekitas teatud ringkonnas pahameelt reformaatori kriitika väärnähete vastu ja harjumuspärasest erinev arusaamine kristlikust õpetusest.
Meil on asi teisiti. Rahandusministri sõnakasutus sotsiaalmeedias põhjustas eelmisel nädalal suhtluskanalites kirgliku mõttevahetuse. Laupäeval otsustas minister ise ametist tagasi astuda. Põhjendas, et ta armastab tõde rohkem kui ministriportfelli. Meie ajal komistatakse sõnade taha.
Millest peaksid ristiinimesed juhinduma? Kuidas hoida ära äärmuslikke vahendeid, et süütud ei hukkuks või kannatajad ei murduks? Kas hea sõna ikka võidab võõra väe?
Sündmused Afganistanis, Süürias, Ukrainas ja paljudes teistes maailma regioonides näitavad, et jõud on nendel, kellel on relvad. Kas diplomaatilised kõnelused on jõuetud?
Evangelist annab lootust: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.» Sõnal on vägi. Nagu ka armastusel on vägi. Jumal on armastus. Küllap vajaksid need mõisted põhjalikumat selgitust, kuigi täiuslikkust ei ole võimalik lõpuni kirjeldada ega defineerida.
Küll aga näeme nii armastuse kui sõna mõju, väge ja jõudu, mis omakorda kujundavad meie maailmavaadet ja uskumust. Sõna võib olla relvaks poliitilises võitluses või abivahend diplomaatilises suhtlemises. Õhku paisatud sõna lendab oma rada pidi. Kirjutad sõna suhtlusportaalis ning see hakkab seal iseseisvalt elama ja tegutsema.
Sõna kasutust tuleb õppida. Mäletan lapsepõlvest, et meie kodus ei tohtinud tarvitada vandesõnu. Usuti, et iga sõna taga on mingi jõud. Lastele õpetati, et hundi asemel tuleb öelda võsavillem, kriimsilm või lambavaras. Ei lubatud mängida relvadega ja inimese poole sihtida. Ka luuavarrest võib tulla pauk.
Mõne inimese tunnet kriibivad ebasündsad väljendid. Taunitav on suhtlemises kasutada räiget ja solvavat kõnepruuki. Kuid hambutu ja nüri kõne ei ole samuti evangeeliumi kuulutamisel ning kristliku usu tunnistamisel viljakas. Apostel hoiatab soovi eest kõigile meeldida. Kristlane ei tohiks minna kõiges kompromissile, aga ta ei saa ka vaikida, kui näeb ebaõiglust ja ülekohut. Sõna on kaheteraline mõõk ja ta peab olema terav.
Soone,Einar

 

 

 
 

Einar Soone,
piiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)