Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Sõnajalaõitest

18.06.2008 | | Rubriik: Hingehoid

Nädala pärast samal ajal on jaanituled juba kustunud ja sõnajalaõie otsijad kodus peoväsimust puhkamas. Ööd hakkavad vähehaaval jälle pikemaks venima ja looduse õitsemisele järgneb viljade valmimise aeg. Nii see kordub aastast aastasse, põlvest põlve. Kas lõkete süütamine on lisanud meie ellu ihaldatud valgust? Kas otsijad on leidnud hõbedasi õisi, mis vaid kord aastas, kõige lühemal ööl puhkevat ja nende leidjaid kogu ülejäänud eluks õnnelikuks tegevat?
Olen selle peale mõelnud ja küsinud, mis mõte on ikka ja jälle otsast alata asjadega, mida ma oma elus juba palju kordi varem olen ette võtnud. Mida mitte ainult mina oma elatud aastate jooksul, vaid lugematud hulgad inimesi enne meid on üritanud? Kas me oleme suutnud muuta maailma paremaks ja ilusamaks või on see kõik olnud vaid tühi töö ja vaimu närimine? Kui kõik inimeste heast tahtest ajendatud jõupingutused oleksid vilja kandnud, kas ei peaks siis elu olema juba küllalt hea ja kõik asjad siin päikese all täiesti korda seatud? Kui see nii ei ole, kas siis on üldse mõtet selle nimel pingutada ja vaeva näha? Oleme ehk üritanud võimatut ja peaksime pigem loobuma saavutamatutest ideaalidest? Võib-olla tuleks teha olulisi korrektiive oma eesmärkide seadmisel?
Tundub, et sedasorti arutlused on sama tulutud nagu jutt sellest, et sõnajalg ei õitse. Armunud paarid lähevad ikka seda otsima, vaatamata kõigi teiste igati loogiliste ja mõistlikena tunduvatele arutlustele selle leidmise võimatusest. Ei aita ükski kogemusele rajanev argument. Ei loe mingid praktilised kaalutlused. Ei veena ka väited, mis püüavad tühjaks teha lootust üles leida õis, mis teeb inimesed õnnelikuks. Nõnda kordub see aastast aastasse ja põlvest põlve.
Öeldakse, et lootus sureb viimasena. Tegelikult lootus ei suregi, vaid hoopis elustab inimest. Lootust, mis meid läbi elu ja põlvest põlve kannab, ei saa aga rajada millelegi, mida me oma silmaga näeme või oma käega katsuda saame. Paulus on öelnud kirjas roomlastele: «Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?» (Rm 8: 24) Ta julgustab ka korintlasi, kirjutades neile, et «me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene» (2Kr 4:18).
Sõnajalaõie otsimine on hea näide sellest, kuidas nähtamatu otsimine ja taotlemine võib innustada otsijaid ajast aega. Veelgi enam, lisaks innustusele anda neile osa endast, teha osalisteks otsitavast. Kummalisel kombel me saame juba otsimise läbi kätte midagi sellest, mida otsime. Me ei pruugi seda oma silmaga näha, kuid seda näevad teised meid vaadates. Kuigi me pole kunagi oma käes hoidnud sõnajalaõit, teame ilmselt inimesi, keda nähes küll tundub, et nad on selle leidnud.
Väga tähtis on siinjuures tähele panna asjaolu, et seda õit ei käida otsimas üksi. Õnn ei ole inimese eraasi, vaid tuleb ellu alati ja ainult koos teise inimesega. Üksnes kellegagi koos on mõtet minna teele, et leida midagi niisugust, mida ükski silm pole seni näinud. Teiste sõnadega: see, mida me üle kõige oma elus igatseme, annab ennast leida vaid siis, kui vähemalt kaks paari silmi seda vaatavad ja kaks südant selle leidmisest rõõmustavad. Jumal ei anna meile midagi ainult endale hoidmiseks, vaid avab meile ukse oma otsatute rikkuste juurde ainult vahendustegevuse tarvis.
Uus elu sünnib siis, kui mees ja naine saavad üheks ihuks. Kummalgi neist pole võimet ainult ise ja üksi last ilmale tuua. Kumbki neist ei saa ka nende suhtest alguse saanud elu ainult endale hoida. Elu sünnib ja kasvab suhetes ja suhete läbi. Nii nagu ihulik elu, nii areneb ka inimeste hingeline ja vaimulik ainult inimestevahelistes suhetes.
Iidne idamaa tarkus ütleb, et see, mida kõige rohkem on vaja öelda, on öeldamatu. Ometi me ei lakka siiski püüdmast seda sõnadesse panna. Üritades ennast avada me avastame enda, nagu midagi endast ära andes me saame ka ise sellest osa. Jeesus ütleb: «Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles» (Lk 17:33). Öeldes me kuuleme ja andes me saame. Üritades midagi sellist, mida keegi pole kunagi kätte saanud, me säilitame võimaluse seda saavutada. Sageli mõttetuna tunduvate eesmärkide poole püüeldes leiame üles oma elu mõtte. Taevas tuleb maa peale läbi inimeste, kes seda taotlevad. Lood, mis kunagi pole juhtunud, juhtuvad alati, ja öeldamatut kuuldakse seal, kus sellest kõneldakse.
Soovin, et meil oleks ka tänavu jaaniööl viitsimist minna sõnajalaõit otsima ja et leiduks keegi, kellega koos seda teha. Kui mitte just seda, siis vähemalt minna tule ümber istuma, selle paistel pimedust peletama ning teistega koos olemisest rõõmu tundma. Püsigu need hetked meil meeles läbi pikemaks ja pimedamaks muutuvate ööde ja külmade hämarate aegade järgmise aasta jaaniööni!

Heino Nurk,
õpetaja

 

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)