Esileht » Arvamused » Kolumn »

Sõnadeta evangeelium

14.08.2019 | | Rubriik: Kolumn
Merillelt31_32

Merille Hommik

On ilus soe hiline hommikutund. Lamades murul noorte kreeka pähklipuude varjus tunnetan sooja ja turvalist maapinda, millel laman. Tunnetan sellest paigast avaneva Burgundia maastiku ilu, kerget ja sooja tuult mängimas oma juustes ja nahal, tunnen ennast täiesti armastatuna ja vabana, üks kogu olevaga. Olla siin nädal vaikuses on tõeliselt kosutav.
Avan silmad ja vaatlen taevas aeglaselt triivivaid pilvi. Miks olen siin? Mis seob mind siin ja praegu sündmusega Kolgata mäel? Mis tähendus sellel on minu ja kogu inimkonna jaoks? Niisugune vaimulik harjutus on meile tänaseks antud.
Kes on varem Taizés käinud, teavad, et siinne nädal järgib kirikuaasta rütmi. Reedesel päeval meenutatakse Kristuse kannatust ja surma ning vaikuses olles on suurepärane võimalus mediteerida risti tähenduse üle. Olen avastanud, et vaikus pole kunagi päris vaikus. Kui mina olen vait, siis räägib loodus minu ümber ja ka minus eneses pole päris vaikne. Oma mõtete ja tunnete kuulamine on samuti osa vaikuses olemisest.
Kui püüan palves oma südant avada, siis kerkib sealt igapäevaeluga seotud küsimusi, millele tulin muu hulgas vastuseid otsima. Siiski ei sega see kõik tõstmast pilku endast ja maailmast kõrgemale. Palvetan Kristuse poole, et ta aitaks mul mõista risti saladust praeguses ajahetkes. Nende mõtetega lähen keskpäevapalvusele. Lähen sinna pool tundi varem, et oleks silmside seinal oleva ristiga.
Algab palvus, mida ma ei unusta kindlasti oma elupäevade lõpuni. Lepituse kirikusse kerkib palvuse ajal suur ristipuu, kuid see on üleni kuldne. Tema ülemine haru ulatub kirikust palju kõrgemale ja alumine maa sisse kuni maa keskpaigani. Risti keskmest kiirgav valgus liigub maa südamesse ja külgharudest kiirgav valgus moodustab ringi ümber maakera, justkui süleledes kogu planeeti.
Kõik, mis minus on, sirutub selle valguse poole ja süda avaneb ning kogu minu olemus hakkab särama nagu täht, peegeldades ristil toimuvat. Tajun, et ma pole ainuke, kellega see kõik toimub.
Meid on kirikus u 2000 inimest, peale Taizé vendade 220 frantsiskaani üle kogu maailma. Oleme üks ristilt tuleva valgusega ja üksteisega kuldsete valgussidemete kaudu. Oleme üks Kristuses, meie südameid ja kogu meie olemust täidab valgus tema valgusest. Ei ole enam katoliiklasi ega ortodokse, ei luterlasi ega anglikaane – oleme kõik üks Kristuses reaalse kogemuse läbi.
Ristipuu, mis tähendas Jeesusele surma, annab tema ülestõusmise läbi täna meile kõigile elu, süleledes kogu maad oma jumaliku valgusega – see on evangeelium ilma sõnadeta. On ülim rõõm midagi niisugust kogeda ning tunda põletavat soovi niiviisi evangeeliumi kuulutada kogu loodule ikka ja jälle.
Jeesus ütles oma aja inimestele: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.“ Jumala sõna ei saa jääda pelgalt tekstiks, mida loeme, vaid peab jääma elama meis ja meie elu läbi, kuni saab kogu meie elu valgustavaks kogemuseks. Usun seda nüüd kindlamalt kui kunagi varem.
Tulin siia oma väikeste küsimustega, kuid Issand vastas millegi nii suurega, et see annab mõtlemisainet ja uusi otsinguid kogu edaspidiseks eluks. Mis juhtub, kui mitte 2000 kristlast, vaid 10 000 või 100 000 saavad korraga palvetades üheks Kristusega ning seisavad kasvõi korraks üheskoos kõrgemal oma konfessionaalsest kuuluvusest? Kas suudame üldse ette kujutada seda potentsiaali?
ülle reimann

 

 

 

 
Ülle Reimann,
Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse diakon

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)