Sõnade üle mõtlemiseks

Ajalehe Eesti Kirik 21. numbris, mis ilmus 20. mail, on avaldatud sõnumik «Piibel 100 minutiga». Lugemiseks reisil ja jõudehetkedel kodus.
Tõtt öeldes ei ole ma ühtegi trükist lugenud aja peale. Reisinud ehk liikunud kodulinnast kaugemale olen ma kõige rohkem Tallinna ja Tartu vahet, ent ligemale poole sajandi kestes pole ma näinud ei rongis ega bussis ega autodeski veel kedagi, kes lugenuks seal Piiblit. «Jõudehetk» tähendab puhkust. Mitte ainuski nendest usklikest, keda ma tunnen või tundnud olen, pole võtnud Piiblit kätte hingetõmbeks. Piibel tähendab pühendumust ja see on alati töö.

Kui suur on miinimum?
See küsimus pole ei lihtne ega naljakas. Viru tänaval Tallinnas on võimalik, et sinu poole pöördub ärajoonud näoga kerjus, kes on õppinud inglise keelt sedavõrd, et alustabki selles keeles. Vastasin talle vene keeles, et limiit on ammendatud, sest enne teda olin ma andnud peotäie peenraha teisele kerjusele, kes palus almust just vene keeles. Kui palju peab eestlane valdama omaenese keelt selleks, et osata öelda «tänan!» ja mitte «okay!»? Kas ainult ühte emakeelset sõna –kui sedagi! – tundev eestlane pärineb ikka maarahva hulgast või on juba lootusetult segavereline?
Et olla otsekohene, siis «Piibel 100 minutiga» on minu jaoks äri. Tegevus, mille koht ei ole pühakojas. Pole olemas raamatukest pealkirjaga «Katekismus 5 minutiga». Pole olemas ka raamatut, mille tiitlil seisaksid sõnad «Matemaatiline analüüs paari tunniga». Meie kodus on matemaatilise analüüsi erinevaid õpikuid pool tosinat. Sisuliselt on matemaatiline analüüs õppeaine, mille omandamine eeldab paljude üksikülesannete lahendamist ja selliste lahenduste üldistamise oskust. Mõne tunni kestes on see võimatu. Välistatud.
Töölaua serval asub teos pealkirjaga «Katoliku kiriku katekismuse kompendium», Tallinn 2008. Seda on 212 trükilehekülge, 6 valget lehekülge ja tekst tagakaanel. Ühe trükilehekülje lugemiseks tolles formaadis (165 korda 115 mm) nõnda-öelda neelates kulub umbes minut. Järelikult raamatu peale 212 minutit. Sada minutit tähendaks lugemist üle rea. Kui esimene rida (lk 40) ütleb, et «Jumal on loonud mehe ja naise võrdselt väärikana, sest nad on isikud», siis ülejärgmine rida algab järgmiselt: «neteise jaoks, nii et nad moodustavad kahe isiku koosluse. Üheskoos». Nõndaviisi katekismust ei loeta. Piiblit ammugi mitte.
Kümme käsku kui iseseisev tekst ilma kommentaarideta sadat minutit ei vaja. Seevastu kas või üheainsagi käsu kommenteerimine võib nõuda mitut tundi. Nädalaid. Rohkemgi.

Otstarbekuse kvintessents
Tänini pole ma veel trehvanud inimest, kes oleks palunud minult ateismi kontsentraati paari minuti jagu. Ei ole ma sattunud nägema ka niisugust inimest, kes oleks vaadanud kella, kaua ma Gustav Suitsu luuletust «Kerkokell» loen või seletan. Inimesed ei ole ilmtingimata dogmaatilised. Küll peaks olema selge, et igale inimlapsele tuleb selgitada teise temasuguse sõnu just talle arusaadaval viisil ja antud hetkel sobival moel.
Tänases Eestis tuleb meile rääkida lahti, mida tähendab «riigireetmine». Kahjuks. Saja minutiga seda ära ei tee ja olekski väga ränk patt hakata riigireetmist Piibli lugemiseks kuluva ajaga võrdlema. Riigireetmist ma lugeda ei taha. Pauluse kirju küll, sest seal on ülevaid kohti. Näiteks kirjast Efesose asukaile: «Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ning soetagu vara oma käte tööga, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus. Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile.»
Kas me tõesti peame hakkama lugema sekundeid selleks, et teha kindlaks, kui palju kulub aega nende ridade lugemiseks mõtte ja arusaamaga?
Et olla üheselt mõistetav – aeg ühe töö tegemiseks võib olla lõplik. Näiteks akadeemiline loeng. Õpetada inimene ajaga õigesti ümber käima on tarvilik. Näiteks rongile jõudmiseks. Ekslik aga on see, kui me anname inimesele ette töö, milleks võib kuluda kogu elu, ajaga hoopiski minutites, täpsemalt tund ja 40.

Peeter Olesk,
kirjandus­teadlane