Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sõnad, mille taga on elu

11.03.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Eelmisel kolmapäeval ETV saates «Foorum» arutleti religiooniõppe vajalikkuse üle.
Kõige rohkem võttis sellel teemal sõna Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi, kelle sõnadevool muutis diskussioonisaate nii mõneski lõigus tema innustunud monoloogiks. Religiooniõppe pooldajad, Rocca al Mare Kooli õppedirektor Olavi Otepalu ja keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk, rääkisid vähem, kuid esitasid põhjendatud seisukohti religiooniõpetuse vajalikkuse kaitseks. Läbimõeldud ja selgelt eitavat seisukohta religioonide õpetamise suhtes koolides väljendas maausuline Andres Heinapuu.
Küllap mõistavad usuinimesed kergesti sõna jõudu. On ju kristluse keskmes ilmutatud, kirjutatud ja kuulutatud sõna. See oluline tõsisasi peaks kristlastele sisendama austust sõnadega ümberkäimisel ja arusaama ohtudest, et sõnad võivad nii midagi üles ehitada kui ka lammutada, sõnadega võib inimesi päästa, aga ka neid hukatusse saata.
Mulle tundub, et üha vähem tajutakse tänapäeva ühiskonnas tühjade sõnadega mängimises midagi taunitavat. Seda enam, et kiirelt välja öeldud sõnad võivad mõneks ajaks sattuda sobivasse pinnasesse ja omada suurt kõlapinda. Tulemuseks võib olla skandaal ühiskonnas, tähelepanu ja ka raha – see, mida sageli esmajärjekorras taotletakse.
Näiteks on praegu artiklites ja kommentaarides populaarne panna paika europarlamenti kandideerida kavatsev modell Carmen Kass, kritiseerida valimatult mõnd erakonda või veelgi sagedamini – kuulutada mõttetuks terved religioonid.
«Sõnad on nagu aeg, neid ei saa tagasi võtta,» kirjutas kunagi üks minu endistest õpilastest. Tihti kuuleb tõde just teravamat tunnetust omavate noorte suust. Eriti, kui nad on kokku puutunud niisuguste sõnadega, mille taga on terve inimese elu.
Möödunud laupäeval Eesti Kiriku 80. aastapäevale pühendatud meediakonverentsil rääkis doktor Heino Noor loo, kuidas teda teatud eluperioodil kannustas soov koonduslaagris hukkamisi juhtinud mees maha lasta. Oli ju hukatute hulgas ka tema ema. Doktor Noorel oli olemas püstol, ta teadis mõrtsuka aadressi. Ometi kanaliseerus see soov lapsepõlvest meelde jäänud usuliste sõnade mõjul hoopis religioosseks tegevuseks. Tulemuseks oli 1992. aastal Haapsalu Toomkiriku kabelis valminud Emaaltar Siberis surnud eesti emade mälestuseks.
Doktor Noor rääkis konverentsil sõnu, mille taga oli tema elu. Küllap on just niisuguste, inimeste elu kandvate sõnade edastamine üks ülesanne, mida 80. juubelit tähistanud Eesti Kirik peab kindlasti jätkama.
Toomas Jürgenstein

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)