Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sõnad enne surma: surmal pole kunagi viimast sõna

07.11.2012 | | Rubriik: Arvamus

Sõnad, sõjad ja sõnasõjad. Sõnade (kasutamise) pärast on peetud (sõna)sõdu. Sõnaga saab luua, aga sõnaga saab ka hävitada. Sõnal on jõud ja võim. Kes suudab sõnu paremini kasutada, defineerida, interpreteerida, sellel on suurem võim. Samas ei tähenda see veel, et mida rohkem sõnu, seda enam tarkust.
Filosoofid olid tarkuse armastajad ja austajad. Selle väljendamiseks nad kasutasid sõnu – nii vanu, uuemaid kui ka vastlooduid. Filosoofide koolkondades peeti väitlusi, aga ka sõnasõdu. Mõnikord peeti õpetlaste ütlusi oluliseks poliitikaski, sest sõnadega on võimalik mõjutada ja muuta asjade käiku ja lõppkokkuvõttes kogu inimkonna ajalugu.
Kui inimene surma läbi lahkub, siis tema öeldud või kirjutatud sõnad jäävad. Niisiis on võimalik, et ta kõneleb veel pärast surmagi. Siinkohal on aga oluline see, mida öeldi eluajal ja vahetult enne surma. Kas sõnad ja teod ühtisid – öeldu ja tehtu ühtsus annab nii sõnadele kui ka tegudele ja lõppeks tegijalegi rohkem kaalu. Eriti siis, kui ütleja jääb öeldule kindlaks kuni surmani.

Vahel sunnitakse inimesi oma sõnu tagasi võtma. Kui keegi oma sõnad tagasi võtab, siis on ta igal juhul kedagi reetnud (või midagi/kedagi avastanud) – vähemalt iseennast, on olnud kahepalgeline ning tema poolt öeldu kaotab oma väärtuse ja muutub sisutühjaks. Surm annab halastamatu hinnangu inimese elatud elule ja Jumal annab hinnangu igaviku kohta seoses elatud eluga.
Surmal pole kunagi viimast sõna ning surma on sõnades raske kirjeldada. Pühakirjale toetudes võime kindlad olla vaid selles, et surm on viimane vaenlane, kellele ükskord lõpp peale tehakse. Siin on vähe abi hedonistlike filosoofide lohutusest, kes väidavad, et senikaua, kui oleme meie, pole surma, ja kui tuleb surm, siis pole enam meid.
Surma ees on kõik võrdsed, aga pärast surma on igaühe igavikuline saatus täiesti erinev. Iga aus inimene, kes ei pea iseennast maailma nabaks ja Loojaks, tunnistab (kasvõi vastu tahtmist), et põhjuse-tagajärje seos jätkub ka surma järel. Inimese ihu on mullast võetud ja mullaks ta jälle saab. Inimhing on aga igavene. Sellest pole võimalik vabaneda ka pärast krematooriumi tulekuumust.
Kuulus vene kirjanik Dostojevski kirjutas 1878. a oma kirjas Ozmidovile: «Kujutage nüüd endale ette, et Jumalat ja hinge surematust pole olemas. Ütelge, miks ma peaksin siis õigesti elama, head tegema, kui ma maa peal lõplikult suren? Kui surematust pole, siis on ju asi üksnes selles, et oma tärminini ära elada, pärast tulgu või maailma lõpp. Kui see on nõnda, miks ei võiks ma siis ka ligimest tappa, paljaks riisuda või varastada, või kui ma just ei tapa, miks ei võiks ma lihtsalt teiste arvel elada, ainuüksi oma kõhtu orjata? Sest mina ju suren ja kõik sureb, ei ole midagi jäädavat.»

Meie tõsiseltvõetavus seisneb just selles, kas jääme oma sõnadele kindlaks elu lõpuni. Kui eluõhtul hakatakse oma sõnu sööma, siis selleks peab olema mingi kindel põhjus. See võib olla positiivne, kui inimene kasvõi enne surma leiab Tõe ja siis kuulutab oma eelnevad tõekspidamised mittetõesteks. Ka see on võimalik, et Tõde ilmub surijale vahetult enne surma, kuid surija ei soovi seda omaks võtta. Aga kuidas siis surra? Vaatame, millised võivad olla sõnad enne surma.
Haigepõetaja kirjeldab tuntud prantsuse filosoofi Voltaire’i surma järgmiste sõnadega: «Ta kisendas terve öö andestuse järele. Ta lubas oma ihuarstile poole oma varandusest ära anda, kui see pikendaks tema elu kuue kuu võrra. Kui arst vastas, et see pole tema võimuses, siis seepeale vastas Voltaire: «Siis sõidame koos teiega põrgusse.»»
Inglise filosoof D. Hume ütles ahastades enne surma: «Ma olen leekides.» Napoleoni viimseid tunde kirjeldab tema ihuarst järgmiselt: «Keiser sureb üksinduses. Tema surmaheitlus on kohutav.»
Suur prantsuse poliitik Talleyrand ahastas enne surma: «Ma kannatan kadunu piinasid.» Inglise filosoof Hobbes tunnistas surma eel: «Ma seisan kohutava hüppe ees pimedusse.»
Sir Thomas Scott, endine Inglise Ülemkoja president, ütles pettununa enne oma surma: «Selle silmapilguni ma arvasin, et pole olemas ei Jumalat ega ka põrgut. Nüüd ma aga tean ja tunnen, et olemas on mõlemad, aga mind on Kõigekõrgema poolt hukka mõistetud.»
Saksa filosoof F. Nietz­sche suri kohutuvas meeltesegaduses. Kõhedust tekitav oli ka Karl Marxi surm, kes lasi oma voodi ümber süüdata palju küünlaid ning palvetas Luciferi poole.
Lenin suri vaimses pimeduses. Ta palus andestust oma toas seisvatelt laudadelt ja toolidelt. Aga võib-olla ta leidiski surivoodil Jumala? Seda teab Jumal üksi. Stalin oli ju ka kodunt saanud hea usulise kasvatuse.

Igal juhul nende suurmeeste surm ja nende sõnad enne surma panevad mõtlema elu, surma ja igavese elu ning igavese hukatuse üle. Minu eitamine ei muuda reaalsust olematuks. Ma võin nende kohta kasutada sõnu legend, müüt, muinasjutt, aga see kõik ei vähenda reaalsuse tõelisust ja tõelist reaalsust.
Kelle sõnu ja mõtteid me endasse ahmime – vaatamise, kuulamise, kompimise jne teel? Sõnad toidavad meie hinge ja vaimu. Kõik, mis särab, ei ole kuld, ja kõik, mis näib toiduna, ei toida. See pole mingi lohutus, kui keegi väidab, et pole hullu midagi – toidus on ainult 1% rotimürki. Aga miks ma peaksin rotimürki sööma ja mürgituse tagajärjel surema, kui on võimalik süüa 100%liselt puhast toitu ning elada täisväärtuslikku elu?
Minu väga ammu kadunud vanaisa (praegu oleks ta 112aastane) oli tõsine eesti mees, kõva töömees, kes elas üle kaks maailmasõda, jäi enne surma raskesti haigeks ning tal diagnoositi vähk. Enne selle ootamatu fakti teadasaamist ei tahtnud mu vanaisa Jumalast ega usust suurt midagi teada. Alles surivoodil kohtus ta Jeesusega, kelle käest palus andeks kõik patud. Seejärel palus ta andeks oma abikaasalt ja lastelt.
Ta oli kohutavates füüsilistes valudes, aga samaaegselt hoomamatult suures hingerahus, nii et üks tema sagedamatest fraasidest enne surma oli: «Mul on suur rahu.» Inimlikult on see võimatu, et valudes vähihaige tunneb südames rahu ja Jumala armastust ning kadunud on igasugune hirm surma ees. Tema sõnad enne surma on olnud väga kaalukad mitmele põlvele pärast teda.
Hea lugeja! Elu möödub kiiresti. Millise sõnumi jätab meie elu meie järglastele? See võiks olla lootuse sõnum, mille reaalsus ulatub siinpoolsusest teispoolsusesse.

 

 

 

 

Ramo Pener,
kooliõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)