Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sõna võimust ja vennaarmust

29.09.2006 | | Rubriik: Jutlus

Kirikurahvale hästi tuntud kirikupalves on
sõnad: «Ära keela oma halastust ja abi neile, kes on ilmsüüta vangis.» Kes on
asja eest, kes ilmsüüta – siia vahele ei olegi alati kerge selget joont
tõmmata. Apostel Peetrus ei olnud kedagi tapnud, midagi varastanud ega kellegi
vara kahjustanud. Ometi oli ta vangis kuueteist relvastatud mehe valve all.
Peetrus pidi olema ohtlik kurjategija, kui teda nõnda suur hulk mehi oli pandud
valvama. Kas kardeti, et kristlased püüavad Peetrust röövida? Kogudus ei
istunud tõepoolest tegevusetult, oodates olukorrale lahendust, vaid tegi
Peetruse vabastamiseks tublit tööd – palvetas lakkamatult. Vägivald ei sobi
kokku armastuse käsuga.

Ap 12:1–11

Kirikurahvale hästi tuntud kirikupalves on
sõnad: «Ära keela oma halastust ja abi neile, kes on ilmsüüta vangis.» Kes on
asja eest, kes ilmsüüta – siia vahele ei olegi alati kerge selget joont
tõmmata. Apostel Peetrus ei olnud kedagi tapnud, midagi varastanud ega kellegi
vara kahjustanud. Ometi oli ta vangis kuueteist relvastatud mehe valve all.
Peetrus pidi olema ohtlik kurjategija, kui teda nõnda suur hulk mehi oli pandud
valvama. Kas kardeti, et kristlased püüavad Peetrust röövida? Kogudus ei
istunud tõepoolest tegevusetult, oodates olukorrale lahendust, vaid tegi
Peetruse vabastamiseks tublit tööd – palvetas lakkamatult. Vägivald ei sobi
kokku armastuse käsuga.

Peetruse kuritegu seisnes tema kristlaseks
olemises, Kristuse kuulutamises. Meil on sõnavabadus, me ütleme: Peetrus ei ole
sooritanud kuritegu. Meil on usuvabadus, me ütleme taas: Peetrus ei ole
sooritanud kuritegu. Ta oli ilmsüüta vangi pandud. Peetruse-aegsed juudid olid
teist meelt. Usuga Kristusesse, kelleks on Naatsareti Jeesus, nende meelest
valemessias, arvasid nad kristlasi solvavat Jumalat ja nende püha kohus oli Jumala
solvamise eest kätte maksta. Meie ja nende arusaamad on erinevad.

Arvan, et sugugi vähem ei ole neid, kes on
pidanud mitte oma tegude, vaid sõnade pärast kandma vanglakaristust, isegi
surma. Tuttavaim näide on Jeesus ise. Sõnad võivad olla ohtlikud ja kaasa tuua
palju pahandust. Martin Luther ütleb oma katekismuses, et ka sõnadega võib
tappa. Sõnadega saab muuta inimeste arusaama, juhtida neid headele või
kurjadele tegudele. Negatiivse sõna võimust lähiajaloos kõnelevad marksism ja
fašism. Aga me ei ole sõnade ees täiesti kaitsetud. Meile on antud
südametunnistus, mis ütleb, mis on õige ja hea, mis väär. Usk Jumalasse
kasvatab südametunnistust. Apostlid ütlesid oma vangistajate ees, kes keelasid
neid rääkida ja õpetada Jeesuse nimel: «Otsustage ise: kas Jumala ees on õige
kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida
me oleme näinud ja kuulnud» (Ap 4:19–20).

Kummaline on see, et pahandust võivad
põhjustada mitte üksnes kurjad, vaid ka head sõnad. See oleneb sellest, mida kuulaja
nende taga arvab olevat: eksitust, salakavalust, üleolekut… Peetrus ei kõnelnud
kurjale õhutavaid sõnu, tema rääkis armusõnu, kuulutas lootust Jeesuses, kes on
Kristus, ja igavest elu. Juudid kuulsid aga muud, kuulsid Jumala teotust ja
pidasid teda ohtlikuks. Ka tänapäeval kardetakse sõnu, neidsamu armusõnu.
Usuõpetus on koolis ohtlik, sest järsku lapsed hakkavadki uskuma. Need
lapsevanemad ei mõista neis sõnades peituvat head, vaid näevad piiratust,
usuhullust ja mida veel.

Põhjust inimest vangi panna ei ole raske
leida. Piisab sellest, et ta ei ole nagu meie, et ta mõtleb teisiti, usub ja
unistab meile võõrastest asjadest. Vangla ei ole mitte kui äärmine variant
tõeliselt ohtlikele, vaid sinna võivad sattuda ka rahumeelsed inimesed. Ühes
hiljutises uudistesaates nägime, kuidas Virumaal pandi pidulikult nurgakivi
uuele vanglale ja räägiti, kui mitu tuhat vangi me sinna tulevikus paigutame.
Vangla ehitamisega ei peaks küll uhkustama.

Need, kes on vangis olnud, ütlevad, et ei
ole midagi hullemat kui võtta inimeselt vabadus. Kas enne otsust panna inimene
vangi ei peaks küsima, kas seda inimest on ilmtingimata vaja eraldada, kas ta
on teistele ohtlik või on põhjuseks see, et me ei taha temaga tegeleda ja
kõrvaldame ta vähemalt mõneks ajaks. Vangil on märk küljes. Isegi, kui ta on
ilmsüüta vangis istunud, arvavad inimesed ikka, kus suitsu, seal tuld – ju tal
mingi süü pidi olema, sest ega ilmasjata kedagi vangi panda. Peab olema tugev
inimene, et naasta tavaellu.

Apostel Peetrus oli kummaline vang. Ta oli
kindlasti teadlik, mis juhtus apostel Jaakobusega. Heroodes tappis ta juutide
meeleheaks. Peetrusel ei olnud alust loota, et tema käsi käib paremini. Aga
paistis, et ta ei muretsenud sellepärast, vaid magas rahulikult. Apostel Paulus
ütleb kirjas filiplastele, et Jumala rahu on suurem, kui meie seda eales
suudame mõista (Fl 4:7). Kirikuajaloost võime leida palju näiteid, kus
kristlased taluvad rahulikuna, isegi rõõmsana piinamist, vangistust ja surma,
sest Jumala rahu täidab neid ja nad teavad, et nüüdse ajastu kannatused ei ole
midagi tulevase kirkuse kõrval (Rm 8:18).

Mida tegi kogudus Peetruse vangistuse ajal?
Kogudus palvetas lakkamatult Peetruse eest. See kõneleb meile kristlaste
kokkuhoidmisest ja üksmeelest. Ja sellel oli tulemus: Jumal saatis oma ingli
Peetrusele appi, teda vanglast välja tooma. 

Kas on meie, kristlaste, juures just
sellepärast palju muret ja kiratsemist, et meie keskel puudub sageli
kokkuhoidmine, et me ei pea üksteisest lugu, rääkimata armastusest. Isegi vaimulikud
kisuvad omavahel. Jumal hoiab oma käed rüpes ja vaatab kurvalt pealt. Ta ei saa
meid aidata, kui meis ei ole vennaarmu. Peaksime paluma, et meis võiks kasvada
kokkukuuluvustunne – oleme üks Jumala rahvas. Üksi ei ole teed taevasse, sinna
minnakse koos õdede ja vendadega. Meie lauluraamatus on sõnad:

Oh, mis kaunis asi see,

et kui vennad elame

rahus, armastusega,

ilma kavaluseta.

Siis meid Issand heldesti

õnnistab ka rohkesti,

enne siin maailma peal,

pärast igavesti seal.

Issand Jeesus, tule Sa

oma rahvast vaatama;

lõpeta kõik lahutust,

anna õiget armastust.  

KLPR 312 /1,2,5

Kristiina Jõgi
Kristiina Jõgi,

Vigala koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)