Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Sõna väest

20.02.2008 | | Rubriik: Hingehoid

Kord tulnud üks mees preestri juurde ja öelnud talle, et tahaks lasta end ristida, kuid mitte kohe, vaid umbes aasta pärast. Preestri küsimusele, miks nõnda, vastanud mees, et ta tahab enne maailmas veidi ringi rännata. Enne lõpliku otsuse langetamist vaadata, mis inimesed need kristlased on. Aasta pärast tulnudki mees preestri juurde tagasi ja öelnud, et on nüüd valmis laskma end ristida. Preester sattunud vaimustusse ja küsinud, kas mees jagaks ka temaga oma kogemusi kohtumistest kristlastega, keda ta oma rännuteedel kohtas ja kes suutsid teda veenda.

Preester tahtis kuulda lugusid vägevatest usutunnistajatest, kes aitasid meest lõplikult veenduda selles, et ta tahab ka ise kristlaseks saada ja kirikusse kuuluda. Selle peale kratsinud mees kukalt, olnud veidi aega lihtsalt vait ja siis ütelnud, et ta olevat kogu aasta käinud paljudes paikades ja rännanud mööda mitmeid maid. Ta vaadanud ja lõpuks veendunud, et kui kristlased ongi sellised, nagu ta neid nägi, siis peab küll Jumala vägi olema kirikus ja seda hoidma ning juhtima, et see vaatamata kõigele, mis ta aasta jooksul nägi ja kuulis, ikka veel püsib.
Minu arust on ka meie kiriku püsimine Eestis lihtsalt ime. Mis vägi see on, mis läbi igat värvi aegade meie maal on toonud inimesi ristimisele ja leeri? Kes on ajast aega noori mehi ja juba nelikümmend aastat ka naisi suutnud veenda selles, et kirikuõpetaja amet on nende jaoks kõige parem? Ükski vägi, ei punaste valitsus ega raha võim pole neid peatanud.
Tähendamissõnas külvajast võrdleb Jeesus Jumala sõna seemnega, mida külvaja maha heidab lootuses, et see kord idaneb. Prohvet Jesaja kaudu kinnitab Jumal, et tema sõna on otsekui vihm ja lumi, mis kastavad maad ja teevad selle sigivaks, et see ei tule tema juurde tühjalt tagasi. Piibli esimeselt leheküljelt loeme, et oma sõna läbi loob Jumal kogu maailma. Jumal ütleb sõna ja kõik tekib tühjusest ning kaos asendub korraga. Johannese evangeeliumis on kirja pandud, et sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema kirkust. Seal seisab kirjas, et alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumal. Mida sellest arvata?
Jumala sõna ei ole ainult kirjatäht ehk informatsioon. See on jõud ja vägi, mis on maailma loonud ja lunastanud. Me näeme seda kõiges, mis Jumal on loonud ja mille keskele ta on meid elama pannud. See on ilmunud inimeses nagu meie ise, kellele Jumal on puhunud sisse oma hingeõhu ja andnud oma Vaimu. Me kasutame sõnu teiste inimestega suhtlemiseks. Seda teeb Jumal ka meiega kõneldes. Sõna on suhe inimese ja Jumala vahel.
Vahel tundub küll, et kõneldes me otsekui pilluks herneid vastu seina. Tundub, et sõnadest pole mingit kasu, et need ei saavuta eesmärki, mille nimel need oleme välja öelnud, ega jõua nendeni, keda kõnetame. Arvame, et meie töö läheb tühja ja me näeme ilmaasjata vaeva. Olen vahel ka ise tundnud nõnda oma töö peale mõteldes. Mis kasu on inimeste kirikusse kutsumisest või neile Jumalast kõnelemisest ajal, mil kõik muud huvid ja tuhat teist tegemist võtavad neilt kogu aja ja jõu?
Ma ei arva siiski, et me peaksime oma jutu Jumalast lõpetama. Õigupoolest ongi rääkimine kõik, mis meie ise teha saame. Sõltumata sellest, kas me kohe oodatud tulemusi näeme või mitte, tuleb meil Jumalast ja tema tegudest rääkida. Külvamisele järgneb idanemise ja tärkamise aeg, mil me külvaja kombel ootame ja paneme oma lootuse Jumala peale. Tema laseb päikest paista ning vihma sadada, et seeme idaneks ja vili tärkaks, kasvataks kõrt ja kannaks pead.
Meie saame vaid tunnistada kõigest, mida ise oleme kuulnud ja kogenud, mida me usume ja mille peale me loodame. Jumal on meile palju andnud ja me ei või sellest vaikida. Me ei või hoida vaid endale seda, mida oleme Jumalalt saanud jagamiseks. See kehtib nii igapäevase leiva kui vaimuliku toidu kohta. Inimene kasutab kurjasti Jumala headust, kui tema käsutada on maist vara ja ta kuhjab seda kokku ning hoiab endale ega jaga puudustkannatajatega. Inimene, kellele on kõik tema eksimused andeks antud ja kellele on kingitud usku, lootust ja armastust, teeb kõik need annid tühiseks, salates nende andjat ja vaikides tema tegudest.
Isegi siis, kui meie ise ei näe, kuidas see, mida Jumala nimel oleme öelnud või teinud, hakkab vilja kandma, ei jää lõikus ometi tulemata. Tema teed on imelised, sest ta on imeline Jumal. Nõnda juhtus loos mehest, kes läks preestri juurde sooviga saada ristitud, just seetõttu, et ta läbi kõige inimliku armetuse nägi Jumala tegutsemist siin maailmas oma rahva hulgas, ristikirikus. Jumala sõna võib inimesi paradoksaalselt veenda isegi siis, kui selle järgi ei elata. Inimlikus nõtruseski võib ilmneda Jumala vägi, sest sõna, mis lähtub tema suust, ei tule ta juurde tagasi tühjalt, vaid teeb, mis on ta meele järgi ja saadab korda, milleks ta selle on läkitanud.

Image
Heino Nurk 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)