Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sõna selgusest

04.01.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Naine, kellest tuleb siin juttu, kuulub samasse põlvkonda, kuhu minagi. Me oleme need sõjajärgsed, kes jäid ellu tänu ühe-lehma-majapidamistele linna servas. Ja C-vitamiiniga, üldse aedviljadega päästsid meiesuguseid raudteetrassi-äärsed maaharijad, kelle käest tuli kartul ja rabarber.
Nüüd töötab naine Maarjamõisas poolenisti kui õde, poolenisti kui sanitar. Ühel pärastlõunal tuli meil isekeskis jutuks meie igapäevane leib. Kuna naine polnud niisugune lamaja haige, kelle hooldamiseks on tarvis kahe sanitari jõudu, siis see küsimus üllatas mind. Naine ei vajanud jumalasõna ega troosti. Tema mureks oli vaimulik kasvatus, mida ta ise polnud saanud.
Ta oli lootnud, et tema juba täiskasvanud lapsed saavad selle kohalikult kirikuõpetajalt, kelle leeritunnid nõuaksid täit tähelepanu ja eksam oleks kardetud. Kui siis tuli välja, et rikkaliku tasu eest on õpetaja valmis leeritama iseseisvaid inimesi enam-vähem kohe sealsamas, stante pede, kutsus naine oma noored tagasi ja nende leer jäi ära. Nüüd tahtis naine teada, kas ta tegi õigesti.
Sina ja usk
Järgmisel päeval pöördus naine oma küsimuse juurde tagasi. Mina ootasin dokumenti, millega kirjutatakse patsient haiglast välja ja mille kirjutamiseks võib kuluda koguni paar tundi. Oodata oli veel umbes 15 minutit, samas kui põhjalikud vastused naise küsimustele eeldanuks aja mahavõtmist vähemalt mõne tööpäeva jagu, igatahes mitte kellavaatamist.
Seekord oli naine jaganud oma küsimuse osadeks. Kellel on õigus kogudust asutada? Kuidas saab ordineeritud kirikuõpetajast vabaneda? Mis vahe on luterlikul kirikul ja vabakogudustel? Missuguseks kujunevad inimese suhted tolle kogudusega, mille õpetaja juures on inimene käinud leeris, pärast seda, kui seesama inimene on siirdunud teise koguduse maadele? Millest koosneb luterluse raudvara ehk mida peab luterlikust ideoloogiast teadma ilmtingimata? Mida tuleb vaimulikust mõtlemisviisist tunda lisaks keeldudele ja kui kategoorilised need keelud on?
Naine polnud saanud mõnesugustki usulist koolitust, kuid ta polnud ka ateist tähenduses «jumalasalgaja» või antiklerikaal. Meil oli kiire, sest minutid olid loetud ega olnud meil ka sellist ruumi, mille seinte vahel saanuksime vestelda segamatult. Naine küsitles mind keset oma tööd ja ma ei tea, kui sageli tahab väga suure kliiniku personal lahendusi säärastele probleemidele, mis vormi poolest nagu ei kuulu jumalasõna alla, sisuldasa aga reguleerivad käitumist hingelistes vastuoludes.
Mulle tundus siiski kohatuna piirduda soovitusega lugeda läbi näiteks Lea Altnurme väitekiri «Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel» (Tartu 2006) või kollektiivne «Religiooniõpetuse õpetamisest» (Tallinn 2007). Naine tahtis vastuseid sealsamas haigla kõrge laega koridoris, mitte käimist lähimas laenuraamatukogus, kuhu tuleks erialane trükisõna alles tellida.
Vastasin analoogiatega kirikuloost ja ilukirjandusest, jõudes riivata ka mõistet «andestamine» väljaspool poliitilist päevakaja. Seda mõistet ei saa kirjeldada nõnda, nagu sünniks andestamine vaakumis, s.t üksi ja täiesti lahus mõistetest «leppimine» ning «halastamine». Tegusõna «dekriminaliseerima» lahustab need mõisted ära viisil, nagu polekski andestamine probleem või õigemini oleks ta väga vanamoeline tegu, mida juriidiliselt kodifitseerida ei saagi. Kas ka peab, kui andestamine on mõistetav alles isiklike suhete ja kultuuri kaudu?
Mõistmine ning mittemõistmine
Tol päeval, mille pärastlõunal kirjutati mind välja, ilmus ajalehes Postimees mälestusteade lahkunust, keda tundsin. Ta suri kopsuvähki, mida varjas ka perekonna eest. Teade tuli mulle ootamatusena ja nii hakkasin uurima, mis juhtus. Hakatuseks helistasin mehe kunagisele kolleegile, kellega nad, patrioodid mõlemad, olid kahjuks juba ammu nugade peal.
Arvasin, et surm on toonud lepituse, ent ei. Andestamine oli jäänud ära. Mõistsin, miks nii, s.t miks need patrioodid teineteist enam ei mõistnud – ehkki mittemõistmine koormab hingerahu alati rohkem kui leppimine. Isegi kohtuskäimine ei toonud majja rahu, sest ringkonnakohus mõistis kadunu küll õigeks, kuid jättis kohtukulud tema kanda.
Haiglatöötajale ma seda näidet tuua enam ei jõudnud, enne sai oodatud dokument valmis. Võimalik, et me enam ei kohtugi ja kõik jääb meie väga põgusa jutuajamise raamesse. Vaevama jäi mind see, et inimene tahtis saada selgust kiriku kui organisatsiooni suhtes, niisiis küsimuses, mida jutluses käsitleda on kohatu ja kus kristlik kirik otsib isegi paljusid vastuseid. Tema ei soovinud olla tingimata luterlane. Ta tahtis olla kristlane, teadmata veel, et see tahtmine paneb inimese peale ka teatavad kohustused, mida saab täita üksnes siis, kui sa nende kohustuste tähendust mõistad.

Peeter Olesk
,
kirjandusteadlane

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)