Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Sõna on kätel 4. osa

25.06.2015 | | Rubriik: Järjejutt

4.
Voldemar Ilja suhtus viipekeelse leerirühma avamisse üsna kahtlevalt, probleemina nägi ta eelkõige seda, kuidas nad hiljem hakkaksid osalema kogudusetöös. Loa ta siiski andis ja oktoobris 1994 alustas rühm kooskäimisi Nõmme Rahu kiriku leerisaalis.
Paraku oli ülejäänud koguduse funktsionääride suhtumine üsna tõrjuv, vahel öeldi päris halvasti ning kui Gustav Piir 1995 Püha Vaimu koguduse õpetajaks valiti, kolis rühm kiiremas korras üle. Leeritunnid jätkusid palju sõbralikumas õhkkonnas ning 25. juunil 1995 konfirmeeris peapiiskop Jaan Kiivit esimesed 11 viipekeelset inimest, kes olid sellest peale Püha Vaimu koguduse täieõiguslikud liikmed. Seda daatumit loetakse ka ametlikuks viipekeelse töö alguseks EELKs.
Vahepeal oli toimunud veel üks oluline sündmus. Nimelt olid meie kurtidel tekkinud sidemed Soome kurtidega, nende kaudu aga jõudis informatsioon Soome kurtide misjoniseltsi Suomen Kuurojen Lähetys.
Arutelud ja läbirääkimised viisid selleni, et 1995. a veebruaris saabus Tallinna selle organisatsiooni kõrgetasemeline esindus eesmärgiga selgitada EELK huvi viipekeelse vaimuliku teenimise vastu ning kohtumine peapiiskop Jaan Kiivitiga andis positiivse tulemuse – sõlmiti koostöölepe.
Leppe sisuks oli, et Suomen Kuurojen Lähetys hakkab tööd majanduslikult toetama ning aitab töötegijate koolitusega. Tingimuseks oli, et 10 aasta pärast võtab EELK kogu töö täielikult üle. Kahjuks peab etteruttavalt märkima, et päris nii see ei läinud – EELK pole siiani oluliselt viipekeelset teenimist toetanud.

Püha Vaimu koguduse tiiva all
Leerirühmi kogunes veelgi, järgmine ja seni suurim rühm – 19 inimest – konfirmeeriti 9. detsembril 1995. Sellega tekkis Püha Vaimu koguduse koosseisu tugev viipekeelne osa. Korrapärased jumalateenistused algasid juba sama aasta septembris, esialgu kord kuus, 1996 juba iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval ning selline rütm on jäänud püsima tänini.
Hilisemad leerirühmad olid väiksemad, kuid tööga hakkas liituma varasematel aastatel mujal konfirmeeritud kurte, kes leidsid lõpuks ometi võimaluse saada emakeelset vaimulikku teenimist. Varasematel aastatel polnud nad kirikusse praktiliselt jõudnudki. Lühikese ajaga kasvas koguduseliikmete arv sajani. Mõned inimesed tulid üle ka nelipühi kirikust, sest luterlik teenistus vastas nende ootustele paremini. Palju tööd tuli teha vaimuliku viipevara arendamiseks, selles olid koguduseliikmed aktiivsed osalised. Mõisted tuli lahti seletada ning siis otsiti koos võimalusi, kuidas seda viipekeeles kõige parem väljendada oleks.
Suuremate pühade jumalateenistused toimusid koos emakogudusega, mõnel jõuluteenistusel sai viipekeelekoor esineda omaette. 1998 toimus suure reede jumalateenistuse teleülekanne Püha Vaimu kirikust, ka seal oli viipekeel nähtav.
Tollal oli Püha Vaimu kogudusel tavaks korraldada kord kuus suuremaid koguduse koosviibimisi, nn koduõhtuid. Kutsuti külalisi ning paaril korral sisustasid selle osa just viipekeelsed inimesed.
Emakoguduse hoolitsus ja tähelepanu oli suur, väga sageli tuldi küsima, kuidas kurte üldse koolitatakse, kuidas nad tööd saavad ja kuuljate ühiskonnas toime tulevad.
Omal kombel oli see suure selgitustöö tegemise aeg, saadi tutvustada viipekeelset kultuuri ning erivajadustega inimeste temaatikat laiemalt. Kindlasti aitas see kaasa inimeste teadlikkuse ja sallivuse kasvule.
Oli ju olnud pikk periood, mil erivajadustega inimesi laiema avalikkuse jaoks ei eksisteerinudki, seega ei teatud nende vajadustest ja probleemidest kuigi palju.

Sakariase kogudusena
Kuna koguduseliikmete arv oli järsult kasvanud, vajas töö sihipärasemat koordineerimist, pealegi tahtsid inimesed oma tegevuse üle ise rohkem otsustada. Seetõttu, pärast nõupidamist Püha Vaimu koguduse juhatusega, otsustati moodustada omaette kogudus ning 18. jaanuaril 1997 koguneski täiskogu, kes vastava otsuse tegi.
Loodava koguduse nimeks sai Sakariase kogudus, sest Ristija Johannese isast preester Sakariasest jutustav lõik (Lk 1) on ainuke koht Piiblis, kus mainitakse viipekeelt. Otsustati jätkata koostöös Püha Vaimu kogudusega, kuid taotleda konsistooriumilt iseseisva koguduse staatuse kinnitamist. Vastav taotlus läks ka teele, kuid siis algas segaduste ajajärk.
Esimesed vastuhääled tulid juba teistelt Tallinna vaimulikelt: milleks kurtidele omaette kogudust vaja on? Siis teeme juba pimedatele ja ratastoolirahvale ka …
Ei aidanud seletamine, et tegu on omaette keelega ja loodav kogudus tegutseks samadel alustel kui olemasolevad rahvuskogudused. Viipekeel nende meelest ikka üks täisväärtuslik keel ei ole.
(Järgneb.)
Tiiu Hermat

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)