Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Sõna on kätel 3. osa

17.06.2015 | | Rubriik: Järjejutt

Eestis loodi esimene kurtide kool pastor Ernst Sokolowski algatusel 1866. a Vändrasse. Tänapäeval seisab uhke maja räämas ja unustatuna. Arhiiv

3.

Viipekeel Eesti kirikus
Kuigi Eesti kurdid õppisid kuni 1944. aastani koolis usuõpetust ning lõpetamisel konfirmeeriti koguduseliikmeteks, ei peetud neile Eesti Vabariigis ühtegi viipekeelset teenistust, polnudki ühtegi vaimulikku, kes seda oleks osanud. Üksikuid spetsiaalselt kurtidele mõeldud teenistusi pidas eelmise sajandi 30ndatel Tallinna Jaani kirikus õpetaja Stockholm, kes oli kurtide hulgas hinnatud oma selge kõne ja hea miimika pärast. Need teenistused aga olid seotud kurtide ülemaaliste kongressidega ning laiemat kõlapinda ei leidnud.
Pärast sõda kadus kurtide koolist usuõpetus (nagu teistestki koolidest), laste ristimine ja konfirmatsioon pagendati kirikuseinte vahele ning tasapisi hakkasid ununema ka need vähesedki kristlikud viiped, mis enne olemas olid. Kasvas üles mitu põlvkonda kurte, kellel side kirikuga täielikult puudus.
Laulev revolutsioon tõi rahvahulgad kirikusse. Tulid ka kurdid. Paljud neist käisid koos teistega leeris, kuid sellega asi ka piirdus. Kirik polnud valmis neid vastu võtma. Polnud töötegijaid, jõudu ega oskusi kurte kirikuga tihedamalt siduda. Inimesed pettusid ja läksid ära.
Esimesena kogus end Eesti Kristlik Nelipühikirik. Selles on suur osa ühel tollasel viipekeeletõlgil Kai Kivisillal, aktiivsel koguduseliikmel. Tema kutsus tuttavaid kurte koguduse koosolemistele, tõlkis teenistusi, kogus vanade kurtide käest kristlikke viipeid, koostas neist kogumiku, mille väljaandmist pastorid Allan Laur ja Märt Vähi igati toetasid.
Veel enam – pastorid nägid kurtides suurt misjonipõldu, saatsid neist paljud Suurupi piiblikooli õppima, ordineerisid 1993 kaks venda – Raivo ja Riho Kure – pastoriks, kümned teised piiblikooli lõpetajad evangelistiks. Algusest peale on EKNKi juhtkond viipekeelsesse töösse tugevalt panustanud (ja panustab praeguseni). Hoolimata tollasest ruumikitsikusest eraldati viipekeelse töö tegijatele kindlad ruumid, hangiti tolleaegne parim arvutipark ja videotehnika, toetati igati laste- ja noortetööd.
Lapsed ja noored saavad koguduse üritustel ja laagrites osaleda tasuta või sümboolse tasu eest, soodustatakse nende teatri- ja filmitegemist. Kõik peajumalateenistused tõlgitakse viipekeelde, järgneb veel eraldi viipekeelne teenistus ja piiblitund, kogunevad erinevad osadusgrupid. Riho Kurg on nimetatud praostiks ning vastutab teenimise eest kogu Eestis, Raivo Kurg tegutseb peamiselt misjonärina Hiinas, Venemaal ja mujal.
Kõiki kurte nelipühi kiriku poolt pakutav ei rahuldanud. Piiride avanemisel hakati rohkem maailmas ringi liikuma ning avastati, et mujal maailmas toimuvad eraldi viipekeelsed jumalateenistused, on olemas eriettevalmistuse saanud vaimulikud ning kurdid käivad meelsasti kirikus ja vaimulikel koosviibimistel. Hakati üha tõsisemalt nurisema – miks meil seda pole?

Töö algus EELKs
1992–1993 osalesid mõned viipekeelsed lapsed Nõmme Rahu koguduse pühapäevakooli töös. Paraku oli töö korraldamine paralleelselt kahes keeles (ning lühikest aega oli samas grupis ka paar venekeelset last) üsna keerukas, teised õpetajad ei proovinudki viipekeelt õppida ega nende lastega suhelda. Samuti pandi seal suurt rõhku muusikalisele poolele, mis jälle ei huvitanud kurte lapsi. Seega tuli selline eksperiment läbikukkunuks lugeda.
1993 soovisid minu, tollal teoloogiaüliõpilase, õde ja õemees saada ristitud, konfirmeeritud ja kiriklikult laulatatud. Tollane Nõmme Rahu koguduse õpetaja (kes oli samal ajal ka usuteaduse instituudi rektor) Voldemar Ilja lubas mul neid praktika korras selleks talituseks ette valmistada, ning kinnituse peale, et kogu leerikooli kava on korralikult omandatud, viis ka talitused läbi, mina tõlkisin. Seega oli esimene viipekeelne leerikursus edukalt läbi viidud.
1994 tulid minu juurde mitmed kurdid jutuga, et omasid sa õpetad ning nemad saavad leeris ja kirikus käia, see pole aus, meie tahame ka!
(Järgneb.)
Tiiu Hermat

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)