Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Sõna on kätel 2. osa

10.06.2015 | | Rubriik: Järjejutt

Soome üks esimesi kurtide pastoreid Hugo Nyberg.Arhiiv

2.
Kurtide omavahelises suht­luses jäi viipekeel püsima, kuid selle arengut pidurdas oraalse õpetusmeetodi võit tublisti. Ühiskonna silmis jäi viipekeel abivahendi rolli, arvati, et selles pole võimalik kõike väljendada ja seetõttu on selle kasutaja ka muidu piiratud mõtlemisvõimega ning harimatu.
Püüd kurte iga hinna eest täielikult integreerida kuuljate maailma tõi kaasa kurtide kogukonna lõhes­tu­mise. Paljud kaotasid pärast kooli lõppu sideme kaas­õpilastega, kuid ka uues maailmas oli neil raske oma kohta leida. Ka näiliselt hea haridus ei pruukinud aidata, sest kõige kergem oli koolis häid hindeid saada õppetükkide mehaanilise pähetuupimise ja sõna-sõnalt ettekandmisega. Asjade sisu­line mõistmine polnud nii paljudele jõukohane.
Ometigi arutas Eestiski möödunud sajandi 30ndatel Eesti Kurtide Liidu juhatus tõsimeeli, et peaks ka oma­vahel rääkima kõne­kee­les, et ühiskond neisse paremini suhtuks. «Kätega rääkija» ehk tõlk oleks vajalik ainult vähese haridusega kurtidele …

Viipekeel hiilib kirikusse
Ajastule omaselt hõlmasid koo­liprogrammides suure osa usuõpetusega seotud ai­ned, oli ju eesmärgiks pea­le õpilaste ühiskonnas hak­ka­masaamise liita nad ka kirikuga.
Pole teada, kas abee l’Epee oma õpilastele viipekeelseid jumalateenistusi pidas. Tõe­näoliselt väljaspool kooli mitte. Võib oletada, et hom­miku- ja õhtupalvused siiski peeti õpilaste oma keeles. See kehtib ka teiste koolide kohta. Kui valdavaks sai oraalne õpetusmeetod, ei tekkinud enam sellist küsimustki. Eel­dati, et kirikus osaleb kurt inimene jumalateenistustel ja talitustel samadel tingimustel kuuljatega.
Eestis Vändra kurtide koo­lis ja hiljem Porkunis tä­hendas kooli lõpuaktus ka konfirmatsioonijumalatee­nis­­tust. Viimase õppeaasta jooksul pidid kõik õpilased osalema leeritundides, mi­da pastor korra nädalas pi­damas käis. Piiblilood, küm­me käsku, usutunnistus ja palved õpiti mehaaniliselt pähe ning kui keegi mõne sõna valesti ütles, oli kuri karjas. Konfirmatsiooni ei toimetatud kirikus, vaid kooli saalis.
Mis edasi sai? Lõpetajate kirikukirjad saadeti nende kodukoha õpetajatele, kes nad siis kodukoguduses ar­vele võtsid. Korra aastas käisid nad kombekohaselt armulaual, said abielu laula­tada ja lapsi ristida. Muul ajal eriti kirikusse ei kiputud – mis seal ikka tukkuda, kui suuremast osast toimuvast aru ei saa …
Just laulatustest on va­nema põlve kurdid rää­kinud tragikoomilisi lu­gu­sid. Tuli ju noorpaaril pingsalt õpetajat jälgida, et õigel kohal «jah» öelda. Et asi kind­lam oleks, lepiti sageli mõne pereliikmega kokku, et see õigel hetkel müksaks või näpistaks. Pol­nud aga harvad juhused, mil näpistus nii tugev oli, et pruut läbilõikavalt kil­jatas.
Ka mujal maailmas pan­di tähele, et kurtide si­de kogudusega jääb aina nõr­ge­maks, paljud kadusid hoo­piski silmapiirilt. Paljusid vai­mulikke pani selline olukord muretsema. Esimese toimiva lahenduseni jõudis Norra, kus 1893 seati ametisse maailma esimene kurtide pastor. Tema ülesandeks sai mööda maad ringi sõita, otsida kurte ning pidada neile viipekeelseid teenistusi.
Soomes seati esimene kurtide pastor ametisse 1897 ning tasapisi hakkas neid töö­le ka mujal maailmas. Viipe­keelsed teenistused polnud algul avalikud, sest viipekeelt peeti siiski abivahendiks. Soome teine kurtide pastor, 50 aastat seda ametit pida­nud Lauri Paunu kirjutab oma mälestustes, kuidas te­ma lapsepõlves nende ko­dupastoraati tuli pastor Hugo Nyberg, et sealsetele kurtidele teenistust pidada.
Pastorihärra oli väga tore ja lahke, kui aga kurdid kogunesid, saadeti poisike toast välja ja uks pandi lukku, et uudishimulikud sisse ei pääseks. Kui Paunust endast pastor sai, siis ta kunagi nii ei teinud, vastupidi, propageeris igati viipekeele kasutamist.
Tänapäeval tegutsevad kur­tide pastorid enamikus arenenud riikides, samuti paljudes arengu­­maa­des.
Abiks on neil eriväljaõppe saanud diakonid ning kur­tide endi seast kasvanud va­batahtlikud töötegijad. Ül­di­selt alluvad kurtide pas­torid otse oma piirkonna kirikuvalitsusele ning pole seotud kindla kogudusega, vaid teenivad laiemaid piir­kondi. Rahvus­vahelisel tasan­dil tehakse tihedat koostööd oma organisatsiooni IEWG (International Ecumenical Wor­king Group for Pastoral Care among Deaf) kaudu.
(Järgneb.)
Tiiu Hermat

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)