Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Sõna kirik ja sõnatu vaikus. Luterlik kirik vaikuse traditsiooni avastamas. 6.

10.12.2008 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

6.
(Algus EK nr 44, 5.11.08.)
Kohalolek
Kuigi võib põhjendatult öelda, et vaikuse väärtust otsitakse praegu tõsiselt, on meie ajale siiski väga omane see, et vaikust peetakse haruldaseks, isegi hirmutavaks. Hüüatus «küll siin on alles vaikne» kannab endas sageli negatiivset värvingut. See annab edasi sõnumi, et siin ei toimu midagi, siin puudub elu. Vaikuse asemele nõutakse tegevust, särtsu ja sündmusi.
Tihti arvatakse, et vaikus tähendab tegelikkusega kohtumise, reaalsuse kohaloleku eitamist, tagasitõmbumist. Aga kui asi ongi täiesti vastupidi, s.t vaikus on andumine tõelisele kohalolekule, olemine siin ja praegu?
Mõnikord võib vaikus tunduda intensiivse, raske ja vaevalisena ning viia lausa depressiooni, masendusse. Inimene on muutunud sõltuvaks keskkonna pakutavatest stiimulitest. Säärane vaikust vältiv kultuur on meile tuttav. Avalikus teenindussituatsioonis rahu kogemine hakkab muutuma juba ebatavaliseks: kus raadio ei üürga, seal täidab ruumi kleepuv taustamuusika. Vaikus aga suunab eneseuurimisele ja paljastab varjatud mina. Nõnda juhatab vaikus varasemast suuremale enesetundmisele. See võib tekitada inimeses imestust, mis paneb teda iseendas uusi mõõtmeid avastama. Selles seisnebki vaikuse and, samas aga ka põhjus, miks seda peljatakse. Kui vaikus saab inimeses mõjuda, siis see paljastab. Müra omalt poolt teeb aga tuimaks ja tundetuks ning varjab hääled, mis sosistavad sisemisest korratusest.
Võimalik, et inimene põgeneb «mürasaastesse», sest kardab oma pseudo-minapildi kokkuvarisemist. Vaikuse eest põgenemine võrdsustub seega iseenese eest pagemisega. Vaikus pole ainult müra või heli puudumine, vaid ka inimese sisemine seisund, valmisolek kuulda Jumala häält ja elada vaimulikku elu. Seepärast on vaikus palve põhieelduseks – palve sünnib vaikuses ja vaikusest.
1990ndate keskpaiku hakati Soomes vaikuse liikumisega seoses rääkima spiritualiteedist ja spiritualiteedi teoloogiast. Nende sõnade täpne määratlemine on keeruline. Spiritualiteedist kõneldakse eriti seoses vaikseksjäämise, meditatsiooni ja palvega. Samas võib see saada ka kogu elu tervikut või ehedust rõhutava tähendusvarjundi. Üks autor tõdeb, et spiritualiteedi puhul pole küsimus mitte mõistetes või põhimõtetes, vaid elus eneses. Spiritualiteedi rõhutamine kõneleb usuelu olemuse muutumisest kahel eri tasandil. Eeskätt on rõhuasetus nihkunud õpetuselt kogemusele. Intellektuaalse analüüsi kõrval ja osaliselt selle asemel toonitatakse religioossuse kõikehaaravust. Luterliku mõtlemise seisukohalt hinnates seondub aga spiritualiteedi teoloogiaga ka sisuline rõhuasetuse erinevus, mis ilmneb eelkõige inimesekäsitluses.
Mõistet «spiritualiteet» saab defineerida väga üldiselt, öeldes, et see on inimese sügavalt personaalne viis olla ja elada. Selles peitub inimese sügavaim olemus, tema elu mõte, kutsumus. Spiritualiteedi sisu on sageli – kuid mitte tingimata – usuline või moraalne ning aluseks on üldinimlikud eksistentsiaalsed küsimused, mida võiks nimetada kas või sügavalt vaimse elu otsinguteks. Need otsingud on omased kõigile ristiusu traditsioonidele ja ka paljudele mittekristlikele usunditele ning filosoofiatele. Näiteks võib mõista filosoof Pekka Himaneni (kes peab end mitteusklikuks) mõtet sellest, et inimene kohtab teisega kohtumise kaudu iseennast, ka spiritualiteedi teemast lähtudes.
Spiritualiteedi lähtekohaks on kõigile usundeile ühine teadlikkus sellest, et elu argitasandi taga on midagi sellist – «elu sügavus» või «pühadus» –, mis annab elule tõelise tähenduse. Spiritualiteedist rääkides tõuseb eriliselt esile mõte usu ja elu kõikehaaravast terviklikkusest. Tähelepanu all on kogu inimese elu. Spiritualiteedi lähtekohaks on väga lai ja üldinimlik küsimine mõttekuse järele. Seepärast on loomulik, et ka selle sõna kasutus pole üheselt mõistetav. Näiteks inglise keeles kasutatakse seda üldise aja vaimu, ennekõike eluviisi tähenduses. Nõnda on näiteks tarbimise vaimu kohta käibel väljend spirituality of consumerism. Religioosse mõõtme saab spiritualiteet siis, kui elu mõte seostatakse Jumala või jumalusega, kes on vaimuna ligi kõiges.
(Järgneb.)

Heikki Kotila,
Helsingi ülikooli praktilise usuteaduse professor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)