Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Sõna kirik ja sõnatu vaikus. Luterlik kirik vaikuse traditsiooni avastamas. 3.

19.11.2008 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

3.
(Algus EK nr 44, 5.11.08.)
Luterlikus traditsioonis on ikka rõhutatud piibliuurimise, ülesehitava vaimuliku kirjanduse lugemise ning isikliku palveelu vajalikkust. Piiblilugemise, vagaduskirjanduse ja palve väärtustamisse on kätketud vaikuse mõõde, mida varem pole osatud eriliselt teadvustada või esile tuua. Luterlikus vagaduses on vaikusele alati kuulunud keskne roll, kuigi sellest on alles viimastel aastakümnetel teadlikult rääkima hakatud.
Traditsioonilised vaikseksjäämise viisid ehk ei avane kaasaja inimesele nii kergesti. Vaikseksjäämise vorme on vaja uuesti õppida. Soome luterlik kirik koges 1990ndatel mitmeid uuendusi, mille põhiliseks eesmärgiks oli kiriku vaimuliku elu uuendamine ning süvendamine. Diskussioonides kerkisid esile vaikuse, palve, hingehoiu ja vaimuliku juhendamise teemad ning korduvalt ilmnes vajadus saada juhatust nendes küsimustes. Religioossusest rääkides rõhutati kogemuslikkuse olulisust. Väljapoole suunatud aktiivsuse kõrval sugenes tugev rõhuasetus sisemisele elule ja vagadusele.
Piibliuurimine või muu vaimulik lugemine ei nõua tingimata mingi erilise tehnika rakendamist. Inimene tõttab Jumala sõna juurde sisemise janu sunnil. Piiblit võidakse lugeda kui ajaloolist dokumenti, mis jutustab Iisraeli rahva kroonikast ja algkoguduse ajaloost ning kirjeldab juutluse ja ristiusu usuliste arusaamade arengut.
Kirikule on Piibel siiski eelkõige vaimulik raamat, mida tuleks osata lugeda ka mõtiskledes, selle usulisse sõnumisse sisse minnes. Kiriku õpetajad räägivad palju vaimuliku lugemise traditsioonist, mille lähtekohaks on inimese igaveseks probleemiks olev kalduvus sulguda vaid iseenese kookonisse. Selle tagajärjena libiseb inimene ära tasandilt, kust näeb kõike loodut igaviku vaatenurgast ja Jumala valguses.
Vaimuliku lugemise eesmärgiks on (uuesti) suhestada inimene Jumalaga. Aga samas on selle ülesandeks ka inimese julgustamine. Elu võib kohati tunduda lootusetu, mõttetu või meeletuna. Sellistel hetkedel võivad läinud aegade teekäijad jagada meile oma kogemusi Jumala teedest, mis kulgevad täiesti teistmoodi, kui meie oleme ette kujutanud.
Vaimulik lugemine võiks olla lectio divina, nõnda nagu kirikuisad seda praktiseerisid. Lectio divina tähendab aeglast, keskendunud lugemist, mis juhatab otse palvesse ja mis õigupoolest juba ise ongi palve.
Kirikuisad andsid säärasele lugemisele nimeks meditatio selle sõna algupärases tähenduses, s.t samade sõnade pidev, vaikne ja kannatlik kordamine. Johannes Cassianus kasutab nimetust volutatio cordis – südame kiikumine –, kuna süda kiigub üles ja alla nagu laev, mida hinge murdlained edasi kannavad, ning nõnda veerevad Jumala sõnad edasi-tagasi inimese meeles ja hõlmavad seal üha rohkem ruumi.
Keskajal iseloomustati sellist lugemist ühelt poolt üllatava, teisalt õige tabava väljendiga ruminari – mäletsemine. Kohe tuleb silme ette tukkuv lehm, kes rahulikult ja lakkamatult mäletseb rohtu. Pilt on üsnagi asja olemust valgustav: see räägib rahust, kogu südamega keskendumisest, kannatlikust töötlemisest. Sellises lugemises pole küsimus mitte uue omandamises, vaid vastupidi – asjad on juba ammu tuttavad ja palju kordi kuuldud –, nüüd võtab süda omaks selle, mille mõistus on vastu võtnud juba varem. See on osa vaimuliku kasvamise teest, mis viib teadmisest tarkusesse, välisest meeldejätmisest sisemise mõistmiseni.
Vaimuliku lugemise kaasnähtusena siirdub raskuspunkt sõnaliselt palvelt sujuvalt mõtisklevale palvele. Palveelu algab sõnalise palvetamisega, mis on nii koguduse ühise jumalateenistuse kui ka isikliku usuelu oluline osa. Sõnalise palve keskne ainestik on pärit Piiblist ning neist eriti psalmid ja meieisapalve on kesksel kohal kõigis kristlikes kirikutes. Konfessioonist sõltumata moodustavad need palvehetkede tuuma.
Palveelus kasvamine tähendab vaeseks jäämist, sõnadest loobumist. Palvesoovide tähtsus hakkab kahanema. Palvetaja jaoks saab oluliseks lihtsalt – sõnatult ja avatuna – Jumala ees olemine. Palve hakkab ilmnema seisukohavõtuna Jumala suhtes – see on usalduses elamine, Jumalas olemine.
Kui inimene kasvab palves, siis saab talle aina selgemaks, et palve polegi õieti tema tegevuse tulemus, vaid Jumala töö, Jumala toimimine inimeses. Inimene vakatab ning tühjeneb oma saavutustest ja «edukontrollist». Rääkimine muutub vaikimiseks ja kuulamiseks. Palve osutub Jumala enda tööks.
(Järgneb.)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)