Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Sõna kirik ja sõnatu vaikus. Luterlik kirik vaikuse traditsiooni avastamas. 2.

12.11.2008 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

2.
(Algus EK nr 44, 5.11.08.)
Huvi, mida vaikuse vastu tuntakse, on ka aja märk. Argirutiinist eemaletõmbumist vajab inimene selleks, et orienteeruda üha keerulisemas ning ebaselgemaks muutuvas elus ja seda mõtestada.
Vaikus on rännak lihtsuse ja selguse poole. Seepärast aitab vaikseksjäämine aru saada, mis on elus oluline ja tähenduslik, mis aga pinnavirvendus. Vaikuses on võimalik kohtuda iseendaga – oma (mitmekordselt kaotatud) minaga.
Selles kontekstis on kerge mõista, miks vaikuse viljelemisest on saanud Soomes kogudusetöö tähtis osa ning jumalateenistuselu teadvustatud dimensioon, lausa omaette töövorm. Eesmärgipärane vaikuse kasutamine on kiiresti levinud üle Soome ning selle keskseks vormiks on viimase 30–40 aasta jooksul kujunenud vaikuse retriit*.
Viimati mainitud vormi kõrval on koguduste tegevuses märgata muidki vaikuse elemente. Vaikusest on saanud näiteks palvuste ja palveelu osa. Samuti on vaikne (sõnatu) palve leidnud tee koguduste ühistele jumalateenistustele.
Vaikusekultuuri teadlik arendamine on kiriku vastus vajadusele, mis tekib stiimulite rohkusest ja kasvavatest sooritusnõuetest. Efektiivsuse mall, mis hoiab oma lõa otsas nii tööelus osalejaid kui ka sellest väljalangenuid, on karm ja ebainimlik. Inimese sisemisele elule ning ehedale olemisele seal ruumi ei jätku.
Vaikuse viljelemise hea sõnum seisneb selles, et vaikusekogemuse kaudu võib inimene õppida kuulama iseennast, saada tagasi oma tundlikkuse, tunda end osana tervikust ja tajuda elu õigeid proportsioone. Kui inimene leiab üles oma kaotatud mina, siis leiab ta ka kokkukuuluvustunde teistega, oma koha ja ülesande – oma kutsumuse.
Vaikuse au sees hoidmine pole sugugi ainult kiriku monopol, vaid universaalne nähtus. Võime rääkida lausa vaikuse kultuurist ning selle tõusust kaasajal. Vaikusest võib saada oma mõjujõu nii arhitektuur, kirjandus kui kunst.
Kasvav poolehoid vanamuusikale kõneleb igatsusest puhkuse ja rahu järele. Gregoriaani koraali ajatus ning barokkmuusika matemaatiline turvalisus rahustavad.
Vaikuse viljelemine kaotab oma tõelise tähenduse, kui seda mõistetakse vaid tööelust kurnatute toibutamisena tagasi võistlusvormi. Väljend «enda laadimine vaikuses» – mis on tavaline – viitab sellele otse hirmutaval kombel. Elukatsumustes saadud haavade plaasterdamine on omaette hüve, vaikuse tõeliseks anniks on aga püsiv muutus ellusuhtumises.
Selles viimases mõttes avaldub vaikuse liikumises ka radikaalse protestiliikumise joon, mis kutsub esitama küsimusi meie kodanliku elu iseenesestmõistetavuste kohta.
Vaikus ja luterlik vagadus
Vaikuse viljelemine on Soomes avastatud ühiskonna ja eluviiside muutustega seotud põhjustel. Siiski pole tegemist mingi täiesti uue leiuga. Traditsioonilises soome elurütmis oli vaikusel oma kindel koht: näiteks pühapäevadel ja pühade ajal vaikseksjäämine oli veel eelmise sajandi esimesel poolel iseenesestmõistetav.
Kuigi soomlased on alati olnud üsna laisad kirikuskäijad, püüti jumalateenistuse ajal kodudeski vaikseks jääda: lauldi koraale ja loeti pühapäeva kirjakohti. Kodune lauluraamat sisaldas ka kirikuaasta tekstidega evangeeliumiraamatut – nii et kirikuaasta ringi võis järgida ka siis, kui kirikusse ei pääsenud. Jumalateenistuse ajal ja suurtel pühadel ei sobinud külas käia. Vaikusega avaldati austust pühale.
(Järgneb.)

Heikki Kotila,
Helsingi ülikooli praktilise usuteaduse professor

*Etümoloogiliselt on inglise retreat (taganemine, taandumine; tagasitõmbus; pelgu-, varjupaik; rahu-, puhkepaik) vanaprantsuse laen, mis omakorda tuleneb ladinakeelsest vastest kreeka mõistele anahorees.
Varakristlikud anahoreedid ehk üksiklased olid askeetliku liikumise algatajad, kes põgenesid 3. saj pKr maailma ahvatluste ja ühiskonnas tekkinud konfliktide eest Egiptuse ja Süüria kõrbetesse. Ka tänapäeva retriit on tagasitõmbumine argipäeva rutiinist ja miljööst üksildasse paika ning vaikusse eneseuurimiseks ja Jumalaga kohtumiseks.
Meil puudub antud praktika kohta üldtunnustatud omakeelne termin. Eesti ortodoksid kasutavad vaikseks jäämise, eraldumise, «vaikuse teele asumise» tähistamiseks kreeka mõistet hesühhia. Mõned roomakatoliiklaste ja luterlaste ringkonnad Eestis teavad aga suhteliselt samas tähenduses sõna rekollektsioon.
Siiski on arutelu selle üle, kuidas inglise sõna retreat maakeelde ümber panna, käinud juba 27 aastat tagasi tolleaegsete väliseestlaste Vello Salo ja Ago Lokko vahel väliseesti ajakirjas Aja Kiri. Kuigi mõlemad autorid on eestikeelse vastena välja pakkunud omaloodud uudissõna – Salo süvi vs Lokko erdus –, jään käesolevat artiklit tõlkides neutraalse termini retriit juurde, sest ei soovi võtta isiklikku seisukohta uudissõnade ning eri konfessioonides kasutatavate terminite suhtes ega eelistada üht teistele.

Kristel Põder, tõlkija

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)