Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Sõna käsitamise meister Jaan Lattik 140

24.10.2018 | | Rubriik: Persoon minevikust
lattik_jaan

Jaan Lattik töölaua taga Rootsis u aastal 1950. EELK Konsistooriumi arhiiv

Uue kalendri järgi 22. oktoobril 1878 Võrumaal Karula kihelkonnas Mäkkiste talu rentnike Matta ja Davet Lattiku pojana sündinud Jaan Lattik kirjutab: „Seal Karulas ma siis ka sündisin. Kodu oli nagu pisike saar suure metsa sees. Kui kuus ja pool aastat vanaks sain, siis läksin seakarja. Oli seekord parajasti 12 suurt siga ja 24 põrsast. Ilus oli see aeg minu elus: mets kohises ümberringi ja oli saladusi täis. Seal ma kasvasin, kuni elu viis mu välja kodu kaitsva hõlma alt.“
Kooliteed Madsa algkoolis alustanud Lattik õppis aastatel 1889–1891 Valga elementaar­koolis ning 1893–1894 Tartus Hugo Treffneri ja 1896–1902 Aleksander I gümnaasiumis. Leeriõnnistuse sai ta 7. juulil 1898 kodukirikus Karulas. Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetas Lattik 1908. aastal teoloogiakandidaadi kraadiga ja sooritas samal aastal eksamid Moskva konsistooriumi ees.

Pärast prooviaastat õpetaja Rudolf Kallase juures Peterburi Jaani koguduses kutsuti Jaan Lattik Villem Reimani õhutusel 1909. aasta sügisel Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi juhatajaks. Ordineeriti 29. novembril 1909 Riia Jakobi kirikus. 12. aprillil 1910 valis kirikukonvent Jaan Lattiku Viljandi maakoguduse, nagu Viljandi Pauluse kogudust toona nimetati, hingekarjaseks. Nõnda sai alguse pea 30 aastat väldanud elu ja töö Viljandis ehk nagu ta ise nimetab, üks pikem jaamavahe tema eluteel.
Kambja kirikus 5. oktoobril 1908 laulatatud Jaan Lattiku ja lätlanna Alice Hassmanni perre sündisid Viljandis tütar Helgi Alice (1911–1988) ja poeg Aldo Robert (1912–1983). Vanem poeg Heino Friedrich oli ilmavalgust näinud juba 1909. aastal Muttikul (suri 1982).
Jaan Lattikule koduks olnud Viljandi kirikumõisa, mis on andnud nime ka ühele tema mälestusteraamatutest, võttis Nõukogude sõjavägi 27. juulil 1940 koguduselt sundkasutamisele ning peagi muutus see hoone kasutamiskõlbmatuks.

Lattik viibis sageli nii kiriku kui riigi esindajana välismaal ning tegi vahel ka mõne isikliku reisi. Oma käike põhjendas ta nii: „Kes iga päev peab teisi õpetama, peab ka ise õppima ja alati korjama endale sissetulekuid, et oleks, mida teistele anda.“ Kui 1939. aasta septembris määrati Lattik Leetu Kaunasesse saadikuks, vabastas konsistoorium ta Viljandi maakoguduse õpetaja ja Viljandi praosti ülesannetest.
Enamlaste võimu päevil püüdis Jaan Lattik elada võimalikult tagasihoidlikult. Oma naise vanemate tallu Muttikule ja Viljandisse ei julgenud ta kauaks jääda, sestap valis ta mõneks ajaks oma asukohaks Tallinna ja selle lähiümbruse. Oli aeg, mil ta redutas päeviti metsas ja rabas ning ööseks otsis endale ulualuse mõne tuttava või vastutuleliku inimese juures. Tuli põgeneda ka haarangute eest.
Saksa okupatsiooni ajal peatus Lattik Muttikul. Siis ilmus temalt ka hulk artikleid ja lugusid ajalehesabas. Õpetaja Elmar Tõldsepa kutsel käis ta sageli Viljandi Jaani kirikus jutlustamas. Seal pidas ta 10. septembril 1944 ka oma viimase jutluse kodumaal.
Pärast 54 tundi kestnud merereisi mootorpurjekal Triina astus peaaegu 66aastane Jaan Lattik ööl vastu 24. septembrit 1944, kaks kohvrit käe otsas, Stockholm-Lidingös Rootsi pinnale. Ta oli üks 72 luteri kiriku õpetajast ja üks tuhandetest rahvuskaaslastest, kes poliitilise olukorra muutudes otsustasid kodumaa tolmu jalgadelt pühkida.

Paguluses toitis Jaan Lattikut arhivaari amet ja Stockholmi lähedal umbkaudu 130-hingelise EELK Södertälje koguduse teenimine. Ta lõi kaasa Eesti Rahvuskomitees, Rootsi Eesti esinduses ja mujal ning oli endiselt hinnatud kõnemees ja oodatud jutlustaja, käies ka üle ookeani rahvuskaaslaste juures.
Jaan Lattik suri 1967. aastal Stockholmis. Tema hea sõber Voldemar Kures kirjutab: „Tuleheitja, nõrkade, kahtlejate, väsima kippujate ergutaja ja julgustaja on ise viimaks meie hulgast ära läinud. Ligi 89 aasta pikkune elukäik – seda jätkus paljuks. Elava sõna käsitamise meister, omapärane kirjamees, üks meie generatsiooni värvikamaid, erakordsemaid isiksusi – seda oli teisipäeval, 27. juunil k. a. kell 11.16 enne lõunat alatiseks uinunud Jaan Lattik.
Jaan Lattiku heitlus tema voodipeatsis pikka aega valvanud vikatimehega oli sama julge ja võimas, nagu seda oli kogu tema eluvõitluski. Imekspandav visa elutahe hoidis Jaan Lattikut erksana ja täies teadvuses oma olukorrast kuni viimse hingetõmbeni. Surmale pärandas julge võitleja oma viimseni ärakulutatud maise osa. Nii lahkuvad selle maailma kanged.“
Jaan Lattiku matusetalituse toimetas lahkunu enese soovil kunagine Viljandi Jaani koguduse õpetaja Elmar Tõldsepp.

Kirjanikuna omandas Jaan Lattik läinud sajandi algupoolel tuntuse oma kodust ja kooliajast inspireeritud laste- ja noorsoojuttudega. Paguluses ilmusid jutluse- ja jutukogud ning romaan ja mälestusteraamatud. Nõukogude ajal Lattikust meie maal avalikult ja positiivses võtmes ei kirjutatud. Samuti ei tundnud teda toonased teatmeteosed. Esimeste seas asus Lattikut tutvustama 1988. aasta kevadel ajakiri Pioneer, avaldades ühe tema juttudest.
26. juunil 1990 avati Viljandi Pauluse kirikus ja Lossi tänav 2 majal Jaan Lattikule mälestustahvel. Tema 120. sünniaastapäeva tähistati 22. oktoobril 1998 Karulas konverentsiga ning tema sünnikohas Mäkkistes mälestuskivi avamisega. 2001. aastal avati Viljandi Pauluse kirikus Jaan Lattiku mälestustuba.
Jaan Lattik on kirjutanud, et talle ei oleks Viljandisse sõitmiseks liiga kallis ükski hind. 2008. aasta 1. novembril maeti tema ja tema abikaasa seni Stockholmi  Metsakalmistul puhanud põrmud ümber Viljandi maakoguduse kalmistule.
Janis Tobreluts

Jaan Lattiku ühiskondlik-poliitilisest tegevusest
1919–1923 konsistooriumi assessor
Eesti Kristliku Rahvaerakonna asutaja ja selle liige
1919–1920 Asutava Kogu liige, I–V Riigikogu liige
1925–1927 haridusminister Jaan Teemanti valitsuses
1928–1931 välisminister August Rei ja Otto Strandmani valitsuses

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)