Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sõna ja tegu

18.05.2007 | | Rubriik: Arvamus

21. aprillil, päev pärast seda, kui ostsin ajalehe Eesti Kirik värske numbri, leidsin kodusest postkastist peapiiskop Andres Põderi isikliku kirja, kus ta palub, et ma mõtleksin esimesele kirikukongressile Tartus 1917 – ega piirduks ainult mõtlemisega. Enne tema kirja olin lugenud läbi Sirje Semmi ja Liina Karotamme artikli «Hea lugeja, tule Eesti Kirikule appi!» (18. IV). Mõlemad palved nõuavad vastamist ja mitte üksnes viisakuse pärast.

Olles Eesti Kiriku lugeja alates tema esimesest numbrist ning teinud mõnikord ka kaastööd, pole ma seni väga mõtisklenud seeüle, mis temas peaks olema tingimata teisiti või kus on midagi viltu läinud. Ennekõike minnakse viltu ühiskonnas, sest kui selle liikmed väsivad, siis lehelugemisega nad väsimust maha ei raputa.

Enamikku minu artiklitest suurem osa mu sõpradest ei tunne, sest neil puudub rahulikuks lugemiseks aeg isegi sel juhul, kui artikkel käsitleb otseselt neid endid. Kõlab ehk võõrastavalt, kuid iseseisvuse praegune seis on meid ajanud närvi ning tekib küsimus, kas iga lehe ja ajakirja numbris leidub kindlasti midagi säärast, mis lubab aja maha võtta või koguni kohustab selleks.

Ma ei mõtle mõtisklusi veerukommentaaridena, millel on oma hädad. Peamine neist seisneb selles, et kõik püsikommentaatorid, mina Maalehe ja saarlaste lehes Meie Maa kaasa arvatud, kirjutavad monolooge ehk, kasutades Koidula-aegsete näidendite remarke, räägivad kas kõrvale või kuuldavalt enesele. Me ei väitle omavahel ja ühiselt ei kirjuta me juba ammu. Teiseks, me kirjutame aeglasema rütmiga, kui lööb elu tegelik pulss.

Kokku see tähendab, et ka veerukommentaator peab õppima kirjutama varasemast erinevalt ja see on raske, sest keegi meist pole ainult selle töö peal. Kuid veel enne veerukommentaare pidasin ma silmas niisuguseid artikleid, mis oleksid kirjutatud oma kogudusest nii-öelda väljapoole, mõtteosalistele kaugemal.

Ma õpetan Tartu Ülikoolis magistrantidele võrdlevat tekstoloogiat ja Tallinna Ülikoolis tulevastele filmitegijatele uusimat eesti kirjandust. Viimase suhtes tuleb mul käsitleda ka ühiskondlikku moraali ja järelikult eetikat ning seega religioossust. Ma ei saa seda teha konfessionaalselt, sest ma olen ateist. Saan seda teha üksnes mõistmise nimel, tõlgendades näiteks inimese ja saatuse suhet. Teengi seda, aga mõnikord ma tahaksin väga viidata täiendavalt kellelegi, kes kas mõtleb minuga sarnaselt või hoopis teisiti. Kellele ma viidata saan?

Võrdlevas tekstoloogias on olulised paralleelid piiblikriitikas ja hermeneutikas. Magistrant peaks järelikult tundma ka Urmas Nõmmiku ja Randar Tasmuthi raamatut «Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele» (Tallinn, 2006), sest kuigi see on filoloogi vaatekohalt väga vaieldav, on ta ikkagi süstemaatiline. Möödunud aastatuhande lõpu moesõna kasutades on ta interdistsiplinaarne, kuid kus on see ühine koht, kus filoloogid ja teoloogid võiksid kujundada soovitava ja tunnustava koosmeele?

Mulle tundub, et me arvustame vajalikke raamatuid liiga vähe ning kastisiseselt. Käesolevaid ridu kirjutades on minu ees kogumik «Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile 65. sünnipäevaks» (Tallinn, 2005). Seda koguteost peaksid tundma inimesed ka väljaspool luterlikku kirikut, sest selles on puudutatud olulisi küsimusi, näiteks meie lähiajaloost, üldisemalt.

Kuivõrd on kogu asjaomane kirjandus esindatud meie pastoraatides? Stockholmis nägin ma oma sõbra praost Ingo-Tiit Jaagu ametlikus töötoas värskeima väljaandena meie õigekeelsusest «Õigekeelsuse sõnaraamatut» aastast 1960. See pani mõtlema.

Distsiplinaarse kasvatuse kõrval on niisama tähtis ka demokraatlik ühiskasvatus, tegevus, mis praktiliselt jääb päevakorda alatiseks. Kaasaegses Eestis on selle sisu iseenesest väga lihtne: kuidas õpetada rahvast ja kuidas kasvatada inimlast. Artiklid sel teemal üleüldse mind isiklikult ei aita, sest tegelikkuses on see töö äärmiselt konkreetne ega pruugi lubada kiireid üldistusi.

Jah, aga siin ei piisa ka põhjalikkusest meie omal maal. Ühenduses Iraani väidetava tuumarelvaprogrammiga olen ma enam kui kord küsinud endalt seda, kuidas ikkagi tolle riigi rahvast kasvatatakse nõnda, et talle on kõrgtehnoloogiline (ja järelikult teadusmahukas) tootmine nii globaalse mõjuga jõukohane. Missugune on tavalise inimese ja Jumala poolt väljavalitu vahekord sealses kultuuris?

Üks probleem on aga väga argine siinsamas, meie endi keskel. Eesti ajalooline pagulus kaob ja diasporaa hajub veelgi. Vastavalt on juba meie ajal kokku tõmbunud ka eestikeelne perioodika ning järjest raskem on teada saada, kes elavad ja kes elasid.

Kui Eesti Kirik on selleks kohaks, kus asjaomane andmestik ilmub kõige operatiivsemalt, oleks leht kindlasti otsitud. Muidu on nii, et Eesti Vabariigi presidendi kantselei otsib kadunut minu kaudu ja mina Inglismaal elava lese kaudu üle Kanada.

Hoidkem kokku!

Peeter Olesk

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)