Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Sõna ja sakrament valgustavad, julgustavad ja kinnitavad meid

13.10.2021 | | Rubriik: Jutlus

 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete. Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: „See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.“ Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.“                Jh 13:16–20

Meie kirjakoht lähtub ajast, kus Jeesus peseb õhtusöömaajal jüngrite jalgu. Õnnistegija ajal liiguti tema sünnimaal mööda tolmuseid teid ja tänavaid. Jalatsiteks olid teekäijatel rihmadega tallad ning nende jalad määrdusid kergesti. Küllatulnute jalgade pesemine oli tavaliselt orjade ning teenijate töö. 

Paasapühade eel kohas, kus Jeesus oma jüngritega pidas õhtusöömaaega, sellist teenijat ega orja polnud. Õhtusöömaajal näitas Õpetaja ja Issand ise oma eeskujuga jüngritele teenimise tähendust ja vajadust. Ta pani kuue kõrvale, võttis rätiku, kallas vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl. See, kes oli kõrgeim ja aulisim, võttis täita orja ja teenija ülesannet. Nõnda oluliseks ja kalliks pidas Jeesus osadust oma õpilaste, oma jüngritega.  

Seda enam, et Vana Lepingu rahva liikmed olid enamuses Jeesusest ära pöördunud, kuigi olid näinud tema imelisi tegusid ja paljusid tervendamisi.

Jeesuse endagi 12 jüngri seas oli reetja ja äraandja. Selleks osutus Juudas, kes oli vennaskonna kukruhoidja. Tema korraldas rahaasju, tegeles sissetulekute ja väljaminekutega. Kukrust kaeti igapäevaseid kulusid toidule ning jagati almusena ka vaestele ja viletsatele. Kuid Juudas ei olnud aus. Muist sissetulekust kõrvaldas ta oma tarbeks. Milleks täpselt, sellest ei räägita. Autu käitumine viis Juuda järgmiste sammudeni, kus teda juhtis ja suunas juba hingevaenlane ehk kurat. Kuid Jeesus näeb läbi Juuda mõtted ja kavatsused. Ta ei pööra Juudale selga, kuigi viimane on astunud juba hävingu teele. 

Lauas olles ütleb Jeesus: „See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.“

Selle leivapalukese sai Jeesuselt Juudas Iskariot, Siimona poeg.

Jeesus annab jüngritele nüüd mõista ja teada, kuidas sündmused kulmineeruma hakkavad. Ta teab, et kui kätte jõuab tema kinnivõtmine, piinav ülekuulamine ja ristisurm, siis tabab tema jüngreid masendus, hirm ja kartus. Isegi Peetrus, üks Jeesuse tegusamaid jüngreid, pettub rängalt endas ja oma võimetes. 

Jeesus väljendab jüngritele eelseisvat sõnadega: „Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see.“

Jüngrid peavad pärast vapustavaid ja ränki sündmusi ületama hirmu ja kartuse, lootusetuse ja pettumuse. See toimub siis, kui Jeesus ilmub neile surnuist ülestõusnuna, elavana ja kirkana. 

Ka meid tabavad elus omad raskused, vaevad ja katsumused. Me ei tea sageli, kuidas neid ületada või kuidas nendega hakkama saada. Maad kipub võtma masendus või koguni meeleheide. On hea, kui meil on, kellega jagada oma muresid ja probleeme. Teinekord oleme aga liiga kinnised ja kapseldunud. See toimub siis, kui meid midagi on väga valusalt puudutanud või koguni haavanud. Seda eriti siis, kui selline asi on toimunud lähiringis. On ääretult vajalik, et leiaksime kellegi, keda saame usaldada ja kellega oma murekoormat jagada. 

Väga suureks abiks ja toeks on meile usk ja teadmine, et Jeesusele on oluline osadus omadega, ka meiega. Tema teenib meid jätkuvalt oma sõna ja sakramendi kaudu meid valgustades, julgustades ja kinnitades. Tema lunastava ohvrisurma kaudu on meile avatud tee Kõigeväelise Jumala juurde. Jeesuse läbi on meile avatud pääste ja õndsuse tee. Kuid meid on kutsutud olema ka tema saadikud, kes sõnumit temast kui Päästjast ja Lunastajast ka teistele kuulutavad ja jagavad. 

Jeesus ütles kord oma jüngritele, oma saadikutele: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.“

See sõnum oli jüngritele kinnituseks ja julgustuseks, et Jeesuse poolt läkitatutena ja välja saadetutena kuulutavad, õpetavad ja tegutsevad nemadki Jumala tahtel ja tema väes. Kuulutades evangeeliumi oleme meiegi Issanda saadikud. Me ei tegutse mitte enda, oma oskuste ja võimete nimel, vaid tema nimel, kes meid on kutsunud ja läkitanud. Oleme kutsutud teenima kaasinimesi ja selle läbi ka Jumalat nende oskuste ja andidega, mis meist kellelegi on antud. Kasutagem neid siis targalt ja arukalt. Aamen.

 

 

 

 

Tõnu Linnasmäe,

Ambla koguduse õpetaja

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)