Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Soli Deo Gloria

27.04.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Andres Uibo oma 60. sünnipäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis. Maris Oidekivi-Kaufmann

16. aprillil toimus Estonia kontserdimajas läbi aegade meeldejäävamaid õhtuid – peeti prof Andres Uibo 60. sünnipäeva.

Meil pole vaja siinkohal korrutada, miks, kuidas ja kes on Vigala juurtega Uibo(d), suudame niigi hoomata ligilähedaselt maestro enda ja tema alles 26aastase tütre Mari-Liisi piirideüleseid tähelende siin maa peal.
Piisab ettekujutamisest, mida tähendavad organistile kaks tuhat antud kontserti kõigis neljas geograafilises suunas, produtsendile nelja tuhande kontserdi genereerimine siinsamas väikeses Eestis, õpetajale veerandsaja professionaalse kontsertorganisti vormimine ja boonusena nii noorele viiuldajale kutse eeloleval 5. mail maailma ihaldatuimale lavale Kennedy Centre’is (kavas ka Pärt, Lemba, Mägi)!
Taolist vaimsust nagu nüüd Estonias, mina seal varem kohanud ei ole – viibisid kui kirikus, kus sõnumit kandis eeskätt jumalik muusika ise. Ma ei räägigi pelgalt tekstiga oopustest, alates Uibo antifoonidest psalmidele 102 ja 145 (2002) Orthodox Singersilt Valeri Petrovi tundlikul juhatamisel ega «Ave Mariast» Collegium Musicalelt Ka Bo Chani vapustava hiilgesoologa Darrell Angi juhatusel.
Räägin puhtinstrumentaalsest muusikast, s.o Buxtehude koraalikantaadist «Te Deum laudamus» ning Bachi passakaljast ja fuugast c-moll. Sest absoluutselt tõene on Rolf Uusvälja omaaegne äratundmine Bachi suurte prelüüdide ja fuugade puhul, et taolist muusikat suutis luua üksnes väga usklik inimene.
Minu jaoks kulmineerusid eeskätt esituslikult mainitud Bach ja Uibo viiulikontsert. Võimalik, et liialdan, et passakalja variatsioone «värvitakse» enamjagu liiga kontrastseks (nagu eeldades, et teema kordus ise ükskõik millises registris «liimib» loo terviklikuks).
Uibo vormiarendus oli aga väga sujuv, ühtaegu katkematult üha ülevamaks tõustes. Suurepärane artikulatsioon (mis veerandsada aastat tagasi alles kauget ideaali otsis)!
Lõppude lõpuks orel ise, mille pehmuse ühelt ja sära teiselt poolt kunstnik peenemaitseliselt esile tõi. Veel ka üks subjektiivne kujutlus: Bachi ja Buxtehude kõnealuste teoste hämmastav «ühtsus» – omamoodi tagurpidiloogikaga vaatas juba Te Deum’is vastu nagu hoopis noorema Johann Sebastiani enda nägu. Aga eks barokk olegi isikusetu.
Viiulikontserdis (2013) lähtus autor üldse mitte esimese eestlasena Bachist (Chaconne), kuigi pärislemmikuks peab ta Buxtehudet: «Bach olla sedavõrd keeruline, et paljud uurijadki ei suutvat seda ikka mõista ega aru saada.» Esitasid kontserdi nüüd üldse kolmanda ettekandena Mari-Liis Uibo ja Klaaspärlimäng Sinfonietta Angi juhatusel.
Selge, läbipaistev orkestratsioon oli nagu pesaks kaunile viiulipartiile, üha enam nimekust koguv dirigent (singapurlasest-pariislasest Ang tuli, muide, spetsiaalselt seda teost juhatama) hämmastas võimega vormida orkestri kui eri pillide kogu üheks tundlikuks instrumendiks. Kõla kompaktsus oli võrratu.
Võrratult kõlas nüüd sooloviiulgi selles kõlapesas, esile tuli iga väiksemgi finess otsekui hingeliigutus. Lausa pimesi võis aduda, kuivõrd olulist rolli mängib poognakäsitsus. Eriti mõistagi ppp-s. Aga tooni sügavuselt, kandvuselt ja jõult on habras Mari-Liis viimaste aastatega tuntavalt ideaalile lähenenud.
Tehnikast ei räägigi – lisapalana esitatud Iisraeli helilooja Alexey Ingudesmani «Fantaasiaga» tõi ta publiku maa peale tagasi.
Olgu lõpuks seegi märgitud, et instrumendiks on Mari-Liisil aastast 2013 meister Wolfgang Schmarffi tehtu. Küllap viib seegi edasi nii teda kui kaude ka heliloojat Uibot. Tõde projitseerivad ilusad, head ja andvad inimesed. Need inimesed on meil olemas.
Ivalo Randalu

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)