Slava Ukraine
Esileht » Uudis » Uudised »

Sõja eest pages perekond Venemaalt Eestisse

20.04.2022 | | Rubriik: Uudised
Eestisse Venemaalt saabunud pastor Pavel Zayakin koos perega Harkujärve kirikus.Erakogu.

Sõda on valus teema kõigi jaoks. Eestisse on saabunud palju sõjapõgenikke Ukrainast, kuid mitte ainult. Siia on sõja eest põgenenud Venemaalt pastor Pavel Zayakin (55), Siberi luterliku kiriku vaimulik. 

Pavel Zayakin ordineeriti 25. veebruaril 1997 Jaan Kiiviti poolt Ülem-Suetuki koguduse diakoniks. Ta teenis Abakani koguduses 21 aastat ja pärast seda poolteist aastat Ukrainas Dnipro koguduses. Abakani kõrvalt teenis ta 15 aastat ka Ülem-Suetuki eestlaste kogudust. 

Pavel oli valmis ajalehe Eesti Kirik ajakirjanikele jagama oma mõtteid ja kogemusi.

Kuidas tuli otsus tulla Eestisse?

Pavel Zayakin: Kui algas sõda Ukrainas, suhtusin sellesse väga valuliselt, sest minu jaoks polnud Ukraina mitte mingi riik läänes, vaid koht, kus olen elanud ja kus on inimesed, kellega suhtlen siiani. Olin poolteist aastat Ukraina luterliku kiriku vaimulikuna Dnipro linnas. Minu jaoks on see lähedane koht, sest Ukrainas sündisid mu ema ja vanem õde. Ukrainast läksin elama Novosibirskisse.

Siberi kiriku vaimulikuna aitasin piiskop Vsevolod Lõtkini korraldusel teenida ewinevaid kogudusi. Sõda on minu jaoks hirmus ja ebaõiglane kurjus. Hakkasin sellest rääkima ja kirjutama. Kirik vältis sõjateemade käsitlemist, aga mina tundsin, et sellest peab rääkima. Minu publikatsioonide tõttu tulid 9. märtsil mu koju inimesed eriteenistusest. Ma ei lasknud neid oma korterisse ja nad ähvardasid, et satun uurimise alla, kui ei lõpeta kirjutamist. 

Võtsin seepeale vastu otsuse lahkuda riigist. Müüsin maha oma auto ja saadud raha eest ostsin piletid Eestisse. Vestlesin piiskopiga ja palusin luba minna ära välismaale, kus saaksin rääkida seda, mida mõtlen. Teisest küljest ei tahtnud ma olla kiriku sees probleemide tekitajaks. Piiskop lubas mul lahkuda ja 23. märtsil saabusime Eestisse.

Kuidas pere Eestis vastu võeti?

Minu sõber on endine Ülem-Suetuki pastor Jaanus Noormägi, kes korraldas palju asju alates majutusest usuteaduse instituudis ja hankis isegi toitu. 31. märtsil kohtusime juba peapiiskop Urmas Viilmaga, kellega rääkisime oma olukorrast ja võimalikest tulevikuväljavaadetest Eestis. 

Esialgu aitan kaasa vabatahtlikuna, hiljem võib-olla juba töötegijana. Andsime politseisse paberid poliitilise varjupaiga taotlemiseks ning nüüd ootame intervjuud ja otsust. See võib võtta omajagu aega, kuni pool aastat. 

Oleme siin kogu perega, minuga on abikaasa, kaks tütart ja lapselaps. Esialgu ei planeerinud me tulla nii hulgakesi, aga ka lapsed olid kõigele Venemaal toimuvale vastu, kartsid enda tuleviku pärast ja selle pärast, et ei saa meid enam kunagi näha. Kui vanem tütar võttis koolist välja oma lapse dokumendid, siis üks lapsevanem küsis, kas nad sõidavad kuhugi. Tütar vastas jaatavat. Üks lapsevanem ütles selle peale, et küll teil veab, sest meie lapsed peavad koolis analüüsima Putini kõnet. Kui selline asi toimub Peterburis, siis mujal ilmselt palju enam. 

Kuidas võib teie tulevik Eestis välja näha?

Vestlusest peapiiskopiga tuli välja, et üks tema poolt pakutud idee on minna teenima Narva, kus saaksin luua kontakti kohaliku venekeelse elanikkonnaga. Mulle oleks suur rõõm, kui saaksin kaasa aidata kirikutöös. 

Suurt rõõmu valmistab see, et olen saanud kaasa teenida Harkujärve kirikus pastor Avo Üprusega ja lugeda seal jumalateenistusel ukraina keeles pühakirja. Olen Venemaal olnud osaline skautide töös ja loodan, et saan ka siin Eestis kaasa aidata töös venekeelsete skautidega. Postitan oma Facebooki-lehele palju mõtteid ja sõjavastaseid jutlusi. Osa neist on ka inglise keeles. Kes soovib, võib neid lugeda. 

Eesti Kirik

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)