Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Sõdurid, arstid, hambaarstid, kaubapoodide omanikud…

01.06.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Esimesed andmed Eestis elanud juutide
kohta pärinevad 1333. aastast Tallinnast, Eesti Juudi Kogukond on vanim pärast
II maailmasõda järjepidevalt tegutsenud vähemusrahvuse ühendus.

Tartu sünagoog enne II maailmasõda. Sünagoog hävis 1944, säilinud esemed on hoiul Eesti Rahva Muuseumis.
Tartu sünagoog enne II maailmasõda. Sünagoog hävis 1944, säilinud esemed on hoiul Eesti Rahva Muuseumis.

Rahvaluuleteadlane professor Oskar Loorits
on kirjutanud 1957. aastal ülevaatliku artikli juutidest eesti folklooris ja
ütleb sealses lühikeses sissejuhatuses, et juudi kogukond saabus Eestisse üsna
hilisel ajal (alles 17. sajandil), kuid kihutati umbes sada aastat hiljem minema
ning lubati naasta alles 19. sajandi keskpaigas.

Siiski oli seegi luba reservatsiooniga:
Kopl Joktoni raamatus «Juutide ajaloost Eestis» öeldakse, et Eestis tohtisid
elada ainult Nikolai sõdurid perekondadega. 1840ndatel aastatel oli Tallinnas
Maakri tänavas asutatud väike sünagoog, kus sõdurid tohtisid jumalateenistust
pidada. Aasta 1856 sai koguduse ametlikuks sünniajaks, Tallinna rajati kalmistu
ja moodustati matjaskond. Koguduse rabiks sai Meier Raminovski. Aastatel
1882–1885 ehitati vana sünagoogi asemele Maakri tänavale uus, mis purustati
märtsipommitamise ajal 1944.

Juutidele rohkem õigusi

1865 viis Aleksander II seadustikku
muudatuse, mis lubas  sõduritel,
ametitunnistusega käsitöölistel, viis aastat järjest töötanud I järgu
kaupmeestel ja kõrgharidusega spetsialistidel elada igal pool Venemaal.
Eestisse tekkis nimetamisväärne juudi kogukond, kes pidevalt suurenes.

1859. a arvati Pärnus olevat 10 ja 1866. a
Tartus 60 juudi perekonda, Rakverre saabusid esimesed käsitöölised. Kopl
Joktoni andmetel avati 1870ndatel aastatel sünagoogid Valgas, Viljandis ja
Narvas. Viimane põles maha Vabadussõja lahingute ajal. Et Tartus senine
sünagoog väikseks jäi, küsiti luba ehitada uus olemasoleva palvela kohale või
teisele sobivale kohale samal tänaval. Soolaleivapidu uues sünagoogis Turu
tänava majas nr 57 oli 1903. aastal. Kogukonnale kuulus Turu tänaval veel kaks
puidust maja: nr 59 ja 61. Kõik kolm hävisid 1944. aastal.

1948 ilmunud mälestusraamatus «Viljandi
kirikumõis kõneleb» kirjutab Jaan Lattik Viljandi juutide elust XX sajandi
hakul järgmist: «Klempner Marienburg, kellel oli suur perekond, kloppis ja
tagus hommikust õhtuni oma töötoas, mille uks oli suvel alati avatud. Iga
möödamineja võis näha, kuidas juut teeb pangi ja piimanõusid, higi otsa ees ja
müts peas. Kaubapoodide ustel seisid sageli omanikud ise ja teretasid viisakalt
tuttavaid möödakõndivaid pürjereid… Oli paar juudi arsti ja niisama palju
hambaarste. Rahvast käis rohkesti nende juures abi ja nõu otsimas. Kõik nad
olid ja elasid rahva keskel mitte võõrastena, vaid eesti juutidena, kellele ei
saanud midagi muud ette heita kui seda, et on juut.»

Kultuurautonoomia tõi õitsengu

Oskar Loorits viitab oma artiklis, et eesti
rahvaluules

omistati juutidele tihti üleloomulikke,
isegi maagilisi võimeid, aga neid peeti ka salakavalateks ja nutikateks, juudi
päritolu esemeid, näiteks leiba, peeti võimsaks amuletiks, kõrgelt hinnati
vanade juudi naiste ravijavõimeid.

Saabunud Eesti vabariik avas kõikidele
Eestis elavatele vähemusrahvustele kultuurautonoomia. 1918 peeti Tartus esimene
juutide kokkutulek ja kaks aastat hiljem teine Tallinnas.

Enne riigipööret 1940. aasta juunis oli
juutidel Tallinnas ja Tartus oma alg- ja keskkool, Valgas algkool, ainuüksi
Tartus oli mitu raamatukogu, tegutsesid spordi- ja heategevusseltsid,
korporatsioonid. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna juures tegutses
akadeemiline selts, 1933. aastal avati hebraistika õppetool, mida juhatas
professor Lazar Gulkowitch (mõrvati 1941). 1934 avati õppetooli juures väga
mitmekülgne raamatukogu, mis tegutses 1940. aastani. Teadaolevalt aitasid
raamatukogu hävingust päästa ülikooli õppejõud Uku Masing ja Paul Ariste, osa
kirjandust läks üle ülikooli raamatukogule. Eestis elas enne sõda
hinnanguliselt 5000 juuti.

1940 suleti juudi kultuuriga tegelevad
seltsid, osa liikmeid arreteeriti, küüditati, mõrvati. Siiski hakati pärast
sõda jumalateenistustel käima Kreutzwaldi ja 1960. aastatel Magdaleena tänavas.
30. märtsil 1988 moodustati Juudi Kultuuri Selts, 1992 reorganiseeriti juutide
tegevus ja loodi katusorganisatsioon Eesti Juudi Kogukond, nüüdseks on
kogukonnad registreeritud Tallinnas, Tartus, Rakveres, Kohtla-Järvel ja Narvas.
Väike grupp juute tegutseb Pärnus. Riik tagastas kunagise koolihoone Karu
tänaval, kogukond ostis välja kõrvalasuva hoone, selle teisel korrusel avati
2000. aastal sünagoog. Oma kultuuri viljelemiseks on loodud ansambleid, juudi
ajalugu, kirjandust ja traditsiooni õpitakse muidu tavalise gümnaasiumina
tegutsevas Tallinna Juudi Koolis.

16. mail avati Tallinnas uus sünagoog.
Praegu elab Eestis umbes 2500 juuti.

Rita Puidet

Üks kommentaar artiklile “Sõdurid, arstid, hambaarstid, kaubapoodide omanikud…”

  1. Külaline ütleb:

    seitsmekümnendatel,et tema käib ikka poola sünagoogis haltuural. Pärast selgus, et tegu oli Tallinna katoliku kirikuga

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)