Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sõda pimedusjõudude vastu

08.12.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Kristuse tulemine, millele mõtleme advendiajal, pole toonud ainult valgust ja rahu, vaid ka mõõka, lahknemisi ja tülisid, sest pimedus ei ole võtnud Teda omaks. Pole juhus, et ajal, mil sõda on peetud inimkonnas loomulikuks ja vältimatuks, on konflikti tõe ja vale vahel lahendatud sageli militaarsel teel.
Enne Esimest maailmasõda kirjutas hispaania filosoof Miguel de Unamuno: «Sõjas on tihti märksa rohkem humaansust kui rahus. Mittevastupanu kurjale toob varjatult kaasa vastupanu heale.» Sõda on talle «vendluse kool ja armuside», mis on viinud rahvad kontakti, pannud neid üksteist tundma ja armastama. «Jumal ilmutas end ennekõike sõjas; alguses oli ta sõjavägede Jumal», Jahve Seebaot.
Ristisõdade aegu leiti, et enim sobib misjoni avataktiks sõjaretk. Briti ajaloolane Eric Christiansen näitab oma raamatus «Põhjala ristisõjad», kuidas vägivaldse ristiusustamise ideed pooldasid toonased arvamusliidrid püha Bernhard, püha Birgitta ja kogu tollal levinud mentaliteet. Miks?
Ristisõjad kujutasid endast strateegilist võtet võitluses pimeduse jõududega, kes hoidsid vangis uskmatute hingi. Mis mõtet oleks jutlustada saatanale? Ta ei kuula, vaid irvitab ainult. Esmalt tuleb kuradit lüüa füüsiliselt ja vabastada tema orjad. Ilma selleta ei saa paganad tõelisust üldse näha, sest võimsad deemonid hoidsid enda valduses nende mõistuse, tahte ja tunded. Alles seejärel, kui üleinimlikest jõududest on jagu saadud, muutuvad inimesed sõnale vastuvõtlikuks. Alles siis jõuab järjekord jutlustaja kätte, et puudutada paganate südameid.
Sarnaselt oli ka püha Augustinus põhjendanud sunniviisilise kristianiseerimise vajadust: hirmu tõttu lõpetab pagan vaenulikkuse, olles sunnitud tunnetama tõde – kogedes aga tõde, heidab ta kõrvale varasema eksituse ning «võtab vabatahtlikult omaks selle, mida ta enne mõista ei soovinud».
Mida tähendaks sellises kontekstis «usuvabadus»? See tähendaks turvatsooni loomist saatanale. Püha sõja abil püüti anda vanakurjale otsustav hoop. Esmalt tuli sõjaliste löökide kaudu allutada uskmatud ning hävitada kuradi nähtavad käsilased – hiied, ebajumalakujud. Seejärel tuli paganad sunniviisiliselt ristida, keeldumise korral oli karistuseks surm. Surm oli kahtlemata parem nende hingele kui jätkuv patuelu, mis üksnes kasvatanuks süütegude koormat.
Allikad näitavad selgelt, et kuni 18. sajandini võeti võitlust pimedusjõududega tõsiselt: ristimisel toimuv eksortsism pidi kihutama kurivaimu välja patusest paganast. Pühakute elulood annavad arvukalt tunnistust, kuidas kurjad vaimud väljusid ristiusku pöördunute suust väikeste mustade mehikestena, keda nägid vähemalt mõned, kui mitte kõik kõrvalviibijad. Meenub ühe saksa natsi pihtimus: «Olime veendunud, et Euroopa tuleb vabastada mustade jõudude haardest!» Võime küsida ka endilt: kui see oleks tõsi, et saatan ise meie vastas seisab nii otseselt nagu muiste, kas siis oleksime tema vastu sama viisakad nagu praegu, rääkides «ususallivusest» jne?
Sallivus on praegugi tihti kattevarjuks uuele türanniale. Aja möödudes tuli ristisõdijail kriitika mõjul relvad loovutada, kuid need haarasid teised ning sugugi mitte vähem tõhusalt kasutab neid tänapäeval meedia. Võrreldes keskajaga, on sunni füüsilised vormid teisenenud vaimsemaks, usk teispoolsusse on asendunud usuga siinpoolsusse, kuid siht on jäänud samaks: ennast jõuga maksma panna, et ka pimedad veenduks, et meil on õigus ja valgus.
Ka tänapäeval ei taheta kuulda kriitikat, sest moodsa aja deemonid halvavad mõistust, tahet ja tundeid. Endiselt kehtib, et inimesed hakkavad taipama alles siis, kui nad vabanevad «selle maailma vürsti» – kõigi kurjade, isekate, kavalate, rumalate mõtete loodud nn avaliku arvamuse haardest, mis Uku Masingu väitel on kurat ise või tema representant.
Kas aitaks ka praeguste kurjade vaimude vastu mingi hoop või löök? Kindlasti. Tahan loota, et vägivalda enam ei aktsepteeritaks legitiimse vahendina, kuid ainsad kehtivad argumendid on kõikidel aegadel olnud ainult murrangud. Pöörded tulevad ikka üksnes siis, kui meid tabavad vapustused, katastroofid ja kriisid.
Advendiaja sõnumit võikski kokku võtta kreekakeelse sõnaga krisis (= kohus). Meie üle on tulemas Jumala kohus, mis lööb meid – võib-olla füüsiliseltki – põlvili. Ainult see võimaldab uueneda ja otsast alata Kristuse abil, kes on lubanud kohal olla seal, kus kaks või kolm on Tema nimel koos, selle maailma-ajastu otsani.

Arne Hiob, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)