Esileht » Arvamused » Arvamus »

Sõda ja rahu

06.03.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Inimesed Eestis, ka EELKs, olevat väsinud, ei viitsivat midagi teha. Ei tahtvat tööd teha ega vastutust kanda. Igatsevat tagasi nõukogude aega. Põlgavat läänemaiseid voorusi.
Raivo Raave jutustab ajalehes KesKus, kuidas ta kunagi V. I. Lenini teoseid põletas. Eesti nimel ning praeguse aja tendentside vastu kiidab ta Leninit: «Oleme suuresti selle eest, mis meil on, temale võlgu. Ta oli ainus, kes suutis sellele nivelleerivale kapitali maailmastumisele vastu seista.»
Mart Metsala lausub Päikesetuules Eesti taasvabanemise aja kohta: «Keegi ei osanud arvata, et hunt just Läänes elabki.» Ülihalastuslike tendentside vastu väidab ta: «Ei ole mingit lambaid seljas tassivat seniilset Jeesust», sest «kui Ta tuleb tagasi, rakendab Ta – nagu Piibel ütleb – surmanuhtlust ja seda massiliselt.»
Eesti Evangeelne Allianss hindab olukorda, seades konverentsile pealkirjaks «Vaimne sõda». Militaarselt kõlavad ka seal moodustatavate töörühmade nimed: palvesõda, misjonirinne, meedia sõjas, psühholoogiline sõda, kirik vaimses sõjas, strateegiline võrgustik, noored ristisõjas, lapsed ristisõjas.
Pean tunnistama, et sellised väited ei pane mind imestama. Mullegi on muutunud vastumeelseks näiteks väljend «liberaalne turumajandus». Oma raamatus «Raha või elu» näitab Jacques Le Goff, et liigkasuvõtmist peeti keskajal lausa surmapatuks. Kas pole vähemalt kahtlane, kui sellele menetlusele rajatakse tänapäeval kõik?
Võin nõustuda Haljand Udami kahetsusega Areenis, et Eesti üritab kõigest väest järele jõuda Ameerikale, kes surub oma elulaadi peale kogu maailmale: «Eesti kisub end lõhki. Paremad jooksjad on kaugel ees, enamik rahvast on siia maha jäänud. Enamik eesti rahvast tahaks lihtsalt rahulikult oma elu elada. Väikekodanlikku ja naturaalmajanduslikku agulielu. Nagu ka suurem osa eurooplasi.»
Küllap igatsus harjumuspärase mitte-ameerikaliku eluviisi järele panebki inimesi karjuma oma südames loosungit kõigi maade proletaarlaste ühinemisest. Mõistan neidki, kes hüüaksid elagu kristlik-sotsialistlikule maailmarevolutsioonile. Kõige suuremad 20. sajandi kristlikud teoloogid on olnud muide mingil viisil sotsialistid!
Niisugustele asjadele mõeldes ei üllata enam, et siiani tunnen Teisest maailmasõjast filme vaadates või lugedes, nagu oleksin neis sündmustes osalenud. Seal toimunu puudutab kuidagi – millega taas sobivad Haljand Udami sõnad saksa natside kohta: «See oli viimane vastuhakk maailma vallutavale amerikanismile!»
Mis kasu on ameerikalikust ehk läänelikust, mida lakkamatult kaela määritakse? Vaevalt jõuad ühe ootamatuse või leiutisega harjuda, kui juba uut välja mõeldakse. Kui enam muud uut ei suudeta toota, minnakse totruste ja rõveduste radadele.
Mulle isiklikult ei paku lohutust üksnes edasijõudmine. Paljas saavutamine ei näita, mis mõtet on elamisel endal. Selline elulaad tekitab pigem tunde, nagu oli vanadel usklikel: oleme «võõrad ja majalised maa peal» (Hb 11:13). Paljusid asju tuleb teha ainult paratamatusest, sest viimselt ei saa nõustuda selle ilma meelelaadiga.
Mis on meil asja maailmaga, mis oma pinnapealsuses ja kiirustamises ei läbe jõulegi ära oodata, alustades pidutsemist advendi tulekuga? Kuulsin, et sakslased olevat hakanud juba praegu ülestõusmispühade mune värvima.
On aga alles paastuaeg, Kristuse kannatusele mõtlev aeg. Kutsugu see aeg meid paastuma kõigist tobedustest, mis elu mõttetult keeruliseks teevad ning sunnivad arutuid ülesandeid täitma! Kirikut kannab Jumala arm, ütles kunagine konsistooriumi legendaarne majandusülem Gustav Kivirand.
See tuletab meelde vana kristlikku tõde, et elada tuleb päevhaaval. Samuti Jeesuse ütluse, et otsige esiti jumalariiki – kõik muu antakse pealekauba. See kõik muu on elu väline pool: söök ja jook – ning kiriku tulevik.
Arne Hiob,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)