Esileht » Arvamused » Kolumn »

Sõda ei ole mugav

04.06.2014 | | Rubriik: Kolumn

«Kas minusugused memmed on ikka kõige õigemad inimesed sellistes olukordades tegutsema?» mõtlesin endamisi, kui püssipauke kuuldes taas natuke närviliselt rakmete ja relva järele tormama pidin. Mõned sekundid siia ja mõned sinna ning juba leidsin end, üks põlv tolmus ning teine automaati hoidvat kätt toetamas, kindlaks määratud positsioonil vastast ootamas.
«Kevadtormi» esimestel nädalatel meid pidevalt saatnud vihmajärgse sambla karge ning kontideni imbuv niiske puudutus oli vahepeal asendunud tugevalt higimaitselise leitsakuga. Kiivri all valitsev troopiline temperatuur sünnitas paar soolakat ojakest, mis üle maskeerimisvärviga kaetud palge endale innukalt teed rajasid. Särk killuvesti umbses embuses niiskus mõne hetkega.
Küsimus, kas kaplan üldse peaks rünnaku korral koos sõduritega põõsas passima ning läbi sihiku kahtlast liikumist ootama, ei tulnud isegi pähe: teatud olukordades ei küsi ilmselt keegi, kes või mis sa oled. Teatud olukordades tuleb vaid tegutseda.
Mingil moel aga sain vastuse oma esimesele küsimusele sealsamas metsade rüpes tänu ühele arvamusartiklile ajalehes Sakala, mille sõber mulle saatis ja mida sain lugeda tänu moodsa aja võimalustele ka tsivilisatsioonist eemal olles. Artikkel kirjeldas peamiselt ühe ajateenistuse pooleli jätnud noormehe hingestatud viha ja nördimust kaitseväe üle.
Kaitseväe üle, kes tungis tema ellu ning julges sundida teda asjadeks, mida poiss teps mitte teha ei tahtnud. Miks ei tahtnud? Küllap oli ebamugav, mis muud. Nõuti ju distsipliini, nõuti allumist ja koristamist, pidi sööma midagi, mida ise valida ei saanud. Ühesõnaga, pidi väljuma oma mugavustsoonist ja oma ego alla suruma.
Sõda ei ole üldiselt mugav. Ka sõjaks valmisoleku treenimine pole mugav. Palju lihtsam on kõiki tänapäeva võimalusi ja enda nutikust kasutades hankida arstitõend, käed taskus koju jalutada ning siis hakata üllitama kriitikat kõige selle kohta, mis ebamugavust tekitas.
Kui selliseid noori ja mugavaid mehi aina juurde tekib, siis polegi midagi parata sinna, et kriitilistesse olukordadesse peavadki hakkama panustama ka «lahingmemmed», nagu mind vahel «Kevadtormi» ajal heatahtlikult lõõpides kutsuti.
Õnneks leidub tublisid ja kohusetundlikke noormehi meil veel küllalt ja õnneks pole terve mõistus tavakodanike seas veel kadunud. Ka mainitud artiklile saabus vastus soliidses eas härra sulest, kes tubli kaitseliitlase ja eluaeg võõrvõimudega rinda pistnud eesti mehena vaikida ei suutnud.
«Kes peab kaitsma sinu perekonda, sinu riiki, sind ennast, kui seda ei tee sina? Selle ülesande on loodus sinusse programmeerinud samuti kui järglaste sünnitamise naisesse. On patt muutuda sõjardiks, samuti on patt kuulutada end patsifistiks ajal, mil vaenlase sõjamasinad vuravad piiri taga.
Egas mõistus pole inimeses selleks arenenud, et ta oma loomulikest kohustustest kõrvale saaks hiilida. Kerge on Toonela väravast sisse astuda, kui sa pole Loojale võlgu, s.t oled teinud kõik oma võimete piires,» kirjutab elu näinud ja oma aadete nimel kannatanud mees, kel nimeks Priit Silla.
«Kui truudusevande andmisel oma isamaale tõrgub sõduri keel ja hümni laulmisel tuleb odraokas kurku nagu käol, siis on ta, õnnetuke, end eraldanud oma maast ja ajaloost. Eraku elus aga puuduvad needki vähesed hüved, mida võis märgata sõdurina riiki teenides,» lisab ta.
Kerge on Toonela väravast sisse astuda, kui sa pole Loojale võlgu – kuldsed sõnad, mis laienevad palju kaugemale väeosa väravatest ning riigipiiridest. Laienevad südametunnistuse, väärtushinnangute, kohusetundeni. Kui inimese mõtteviis ja süda ei hinga sünkroonis reaalsusega, ei saa loota ka erilistele tegudele tema poolt. Ja kellele siis loota? Küllap iseendale ja Jumalale vist. Nagu kirjutas viimases Sõdurilehes Sangaste õpetaja Ivo Pill: «Usalda Jumalat, aga hoia oma püssirohi kuiv» (Oliver Cromwell).
Õppus «Kevadtorm» kestis kokku pea kolm nädalat. Olime seal kõik ninapidi koos oma rõõmudes ja muredes, frustratsioonis ning töövõitudes, väsimuses ja pinges. Oli hetki, kus sai villand, ja oli hetki, kus tundus, et pole olemas paremat kampa, kui see seal. Oli tuge ja vennalikkust ning erinevaid elamusi.
Pidevast sündmuste rutust hoolimata õnnestus isegi pidada üks väliteenistus, kuhu nii mõnedki soovijad ei jõudnud oma erinevate ülesannete tõttu samal ajal. Ometi andis see vihmasabinast saadetud hetk hämaras männimetsas koos kaasvõitlejatega tunde, et oleme üks, ning taas kinnistus teadmine, et õnneks on valdavalt meie keskel ikkagi sellised inimesed, kellele võime loota ja kes pole Loojale võlgu.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)