Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Skulptor Mati Karminil valmis Toomas Pauli portreebüst 

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Skulptor Mati Karmin ja Toomas Pauli portreebüst. Endel Apsalon

20. aprillil avati Tallinna Jaani kirikus Mati Karmini loodud portreebüst Toomas Paulist. Enne portreebüsti avamist andis skulptor Mati Karmin intervjuu.

Kust tuli mõte teha büst õpetaja Toomas Paulist?

Mati Karmin: Ma olen Toomas Pauli imetlenud juba aastakümneid ja pean teda üheks Eesti targimaks meheks ja filosoofiks. Olen alati püüdnud tema sõna kuulata ja lugeda. Nii et see on minu imetlusest ja austusest Toomas Pauli isiku vastu. 

Ma kohtusin Toomasega esimest korda enne 1990ndaid aastaid, kui mu sõber oli suremas ja ma pöördusin Jaani kiriku kantseleisse, kust lootsin Toomaselt kannatajale abi ja endale hingekosutust saada. Esimesel kohtumisel ta üsnagi üllatas mind oma karmi lausega elu kohta. 

Nüüd olen alati kell veerand kaheksa hommikul raadio avanud, et vaimulikke mõtisklusi kuulata. Kui ma Toomas Pauli häält kuulen, siis on see eriline preemia terveks nädalaks. 

Viimati nägin teda jõulude ajal, kui oli teenistus Sutlepa kabelis. Sutlepa kabelil koos Toomas Pauliga on mulle olnud suur mõju, see on maagiline koht. Minu üks võimsamaid usukogemusi oli siis, kui ma kunagi enne ristiinimeseks saamist läksin Sutlepa kabelisse ja tajusin seda energiat, mis seal koos temaga valitses. Haruldaselt võimas mälestus, mis on juba paari-kolmekümne aasta tagune.

Varemalt me vahetasime üsna sagedasti kirju, aga kui ta nüüd diakooniahaiglas abikaasa kõrval on, siis on see vähemaks jäänud. Kardan, et olen õpetajat liigselt tüüdanud.

Kas Toomas Paul oli plaaniga kursis ja kui kaua aega läks algideest teostuseni?

Aega läks umbkaudu kümme aastat. Kõigepealt käisin ma teda pildistamas Sutlepa kabeli juures. Sain temast väga ilusad portreepildid ja neid on vist ka Toomas ise kusagil kasutanud. 

Mõte hakkas sealt kerima. Eks ma proovisin algul üht- ja teistpidi, aga siis jätsin aastateks seisma, sest tundsin, et ei suuda ta olemust avada. Vast kolm aastat tagasi võtsin uuesti käsile ja seekord tundus, et õnnestub. 

Mida tuleb silmas pidada, kui sellise eruditsiooni ja vaimsusega meest püüda kujuks muundada?

Ega see kerge olnud. Ma tahtsin sellesse portreesse panna vaimsust ja jõudu – vaimujõudu. Ja muidugi ka puhtust – sellest see valge marmor, mis on klassikaliselt püha materjal olnud skulptoritele läbi aastatuhandete. Kui ma püüdsin Toomase lopsakaid juukseid ja näoilmet natuke vihase ja kompromissitu Moosesena kujutada, siis hakkas kõik tasapisi paika nihkuma. 

Miks ta peaks vihane Mooses olema?

See on kujund. Tegelikult on ta väga hea inimene, aga ma püüdsin seda jõudu – lausa ürgjõudu –, mis tema vaimust läbi kiirgab, kätte saada. Ja eks jõuline peabki skulptuur olema. 

Lisaks veel üks külg, mis oli portree lahendamisel Moosese ilme kõrval teine mõte. Ma tõstsin portreel ta silmanurgad veidi kõrgemale, nagu kosmosetulnukatel kujutatakse. Ja siis ma sain tema silmad kätte! Aga see mõte haakub ju ka kristliku teooriaga – Vaim valatakse ikka ülevalt. Nii et see oli tegelikult portree lahendamise teine võti.

Toomas äratab imetlust ka veel selle poolest, et on väga tolerantne ja avatud kõigele, sh paljudele filosoofiatele. Temal on väga lai spekter, mida ta siin maailmas mõistab – vastandina mõnele vaimulikule, kes on suhteliselt kitsa vaatenurgaga. Küllap ongi nii, et äärmiselt andekad inimesed on Vaimu ülalt saanud. See vormub ka näos.

Kas Toomas Paul ise ei käinud poseerimas ja kogu töö tuli teha fotode põhjal?

Jah, fotode põhjal. Muidugi ma jälgisin ka muid fotosid, temast on õnneks väga palju pilte. Aga kõik sõltub juhusest või õigest ajahetkest, kui alustad. Edasi läheb juba lihtsamini. 

Kivi ei raiunud mitte mina, vaid väga hea kivimeister Kalvi Tenno. Tema isa oli ka vaimulik. Ta on suurepärane töömees, kes suudab kõike ülihästi teha. Portree väljaaitamine marmorplokist kestis peaaegu poolteist aastat. Aeg tagant ei pressinud, nii et eks ta tegi siis, kui oli aega ja võimalust. Ma saatsin Toomas Paulile aeg-ajalt ka tööprotsessist pilte – kui ta veel pooleldi kivikasukas oli. Nii et ta on olnud kursis. 

Nii suur töö ei ole sugugi odav lõbu. Kas oli toetajaid või käis see üksnes enda kulu ja kirjadega?

Teinekord tekib mõtteid ja unistusi, mida tahad tingimata ellu viia. Paraku on see tõesti minu rahakoti pealt läinud – nagu suurem osa vabaloomingut. Kultuurkapitali lemmik pole ma kunagi olnud. Aga seda projekti olen ma jõudumööda suure rõõmuga teostanud. Kui on tahe, leidub ka võimalus.

Kuhu see kuju paigutub teie teiste tööde valguses? Kogu teie loomingu hulgas?

Minu loomislaad on ajas muutunud nagu mina isegi. Nooruses kasutasin hoopis teistsugust, modernsemat vormikeelt. Arvan, et veidi üledimensioneeritud klassikaline vorm, mida seekord kasutasin, sobib Toomasele. On tõesti kogu südamest ja kaua tehtud. Ma ei armasta oma töödele hinnanguid anda, aga enamik neist, kes on seda tööd seni näinud, on olnud positiivselt üllatunud.

Millest ja kuidas on kuju valminud?

Skulptuuri tegemine on aeganõudev töö: esmalt modelleerisin portree savis, siis valasin pea kipsi ja kipsmudeli järgi käis töö marmorisse raiumine. Savist modelleeritud rinnaosa lasin pronksi valada ja patineerisin (töötlesin keemiliselt) tumedaks. 

Marmorbüsti pronksist valatud alusosa on eesti skulptuuris üsna enneolematu ja tavatu. Kui büst oleks olnud tervikuna kivist, siis see oleks olnud liiga klassikaline või vanamoodne. Pronks annab võimaluse ka vaimuliku kaelasideme kujutamiseks – poleeritud pronks on seal minu enda jaoks päris huvitav leid. Pronksi kasutamise mõte lisamaterjalina tuli töö käigus. Nii et rinnaosa on pronksivalu ja marmorpea on poltidega kinnitatud pronksile. 

Graniidist postament tuleb väikeste rataste peale, nii et oleks võimalik kuju liigutada, kui kogudusel tekiks selleks vajadus või miski muu mõte. Kõik kokku hakkab kaaluma 350 ja 400 kilogrammi vahel. Suhteliselt palju. Esiküljele tuleb väike piiblitsitaat ja viinapuuväädi kujutis. Et saaks lõpuni väärikas. 

Margit Arndt-Kalju